Pärnu rahvusvaheline filmi ja video festival „Fideosupermarket” 23. ja 24. X.     

Septembris sattusin ühe Saksa linna ostukeskuses  neljapäevaõhtusele atraktsioonile. Pärast moeetendust lükati poodiumile läbipaistev poolkerakujuline vann. Sinna hüppas liibuvas trikoos akrobaatiline võimlejanna. Ta väänles supermarketi külastajate silme ees meisterlikult vanni serval ja vees, tegi kätelseisu ja saltosid muusika saatel, kukutas end kõrgelt. Vaatemänguline, meisterlik ja virtuooslik, kuid veider, et ostukeskuses. 

Oleme ka Viru keskuses näinud moeetendusi. Fuajeedes ja trepikodades isegi kunsti.  Galeriigi töötas mõnda aega. Moe kui visuaalkunsti ja äri piiriala nähtuse puhul on ostukeskus mõistetav, see peab trenditundlikele ostjatele mõjuma. Iseasi on traditsiooniliselt intellektuaalse, turukauge kunstiga. Isegi kirjandus on ostjatele lähemale tulnud, moekalt, nagu mujal maailmas: raamatuesitlusi ja dispuute korraldatakse Apollo ostukeskuses või Rahva Raamatus. Ratsionaalseks põhjenduseks taas lugejate,  tegelikult tarbijate, ostjate positiivne hõlvamine, nendega flirtimine ja moosimine meeldimise eesmärgiga, et sundida rahakotti paotama. Mõistlikud põhjendused viitavad infokeskkonna tihenemisele, millega peab kaasnema suurem töö vaimuilmingute müümisel.       

Kunstitegemine varem ja nüüd 

Eelkõige sellisesse kunsti, millel on harva ärilist väljundit, nagu selleks on videokunst? Siingi võime ärilise väljundi puudumise kahtluse alla seada, kuna videopildi monteerimisega võib teha müüdavaid klipikesi. Siiski on videokunsti puhul tegu loovkunstniku mõtteuidude nonkonformse esitamisega, vähemal määral meeldida tahtmisega. Videotaies kuulub kujutava  kunsti valdkonda, haruneb animatsiooni ja filmikunsti. Viitan videokunsti taustaga filmirežissööridele nagu Eija-Liisa Ahtila, Shirin Neshat, meil Jaan Toomik. 

Pärnu festivalil Port Arturi uues ostukeskuses, kuhu pole jõutud leida üürnikke kõigile müügisalongidele, said tühjades ostuboksides ja -saalides laiutada Taavi Suisalu, Noolegrupp, Paavo Käämbre, Aleksander Sprohgis, Paavo Kuldkepp, Villem Jahu & Oliver Laas, Anonymous Boh, Noolegrupp, Alar Raudoja ja teised. Sündmuse juurde käis konverents „Hea  kunsti hind”, mis nägi välja vestlusringina, kus osalesid Suva Deep (India), Al Paldrok, Villekarel Viirelaid, Triinu Jürves, Tuomo Tuovinen (FIN), Jani Purhonen (FIN), Andrus Kallastu, Hans-Gunter Lock, Kaarel Kütas, Taavi Suisalu, Karol Kallas ja Raivo Kelomees. Lähtepunktiks oli kaks olulist küsimust: kui palju peab materiaalsete vahenditega panustama, et tulemuseks oleks hea kunstiteos, ehk mis on hea kunsti hind ning kuidas on muutunud  meediakunsti tegemise võimalused viimaste kümnendite jooksul?       

Vastuseid ennetavad hüpoteesid olid, et hea kunst ei tähenda suuri kulutusi ning et praegu on meediakunsti tegemine palju kergem ja odavam kui kümmekond aastat tagasi. viisteist aastat tagasi monteerisid eesti videokunstnikud kohalikes telekanalites, maksid monteerijatele mustalt. Harvem tehti saade, nagu kunagine „Elustiilid” (ETV, 1994), kuhu  kutsuti esitama videokunsti klipikesi. Praegu saab videot lõigata ja DVDsid kirjutada hädise sülearvutiga. Siiski arvatakse, et pole seda ja teist, kaamera on juust, profikaamera kasutamine on kallis jms. Samasugust nutulaulu mäletan ka viieteistkümne aasta tagusest ajast, kuid kaeveldi teistmoodi: vahendid puudusid sootuks. Sai lohutatud, et kui oled kunstnik, pead end määratlema siin ja praegu, omas ajas ja keskkonnas. Ei saa ennast  võrrelda paremate kohtade ja tingimustega. Kunsti tuleb teha kõigele vaatamata. Kunstniku aktiivne loomeelu kestab 10–20 aastat, tuleb oludega kohaneda. Tehnoloogilises kunstis dikteerivad mängu kunstimaastikul tehnika muutused. Ka sel maastikul on olnud mitmeid laineid. Videokunsti esimene rahvusvaheline laine oli 1970. aastatel. Siis õpiti vahendeid, see oli seotud kontseptuaalse kunsti ja eksperimentaalse filmiga. 1980. aastatel sõnastati  kunsti immaterialiseerumine (Lyotard, 1985) eelkõige seoses tehnilise kunstiga. Veel enne Internetti korraldati samal kümnendil kommunikatiivseid projekte, peeti sel teemal konverentse ja meediakunst jõudis Veneetsia biennaalile.     

Nüüdsetel meediafestivalidel võib ikka veel kohata kunagisi pioneere. Roy Ascott on üsna kõbus, tema tegevus 1980. aastate alguses on oluline telekommunikatiivsete kunstiprojektide ajaloos.       

Hea kunsti hind       

Pärnus peetud konverentsil arutleti kunsti hinna probleemide üle, kerkis mitmeid küsimusi: kas kunsti hind ja väärtus on seotud? Mis toimub teistes kunstivormides? Kui palju on vaja kulutada, et kunst oleks hea? Või saab kunsti teha nappide vahenditega? Missugune on investeeringu ja kunstilise kvaliteedi suhe? Raha kohta arvasid kunstnikud, et nooremana ei pidanud nad seda küsimust oluliseks. 

Nüüd on aga selge, et palju raha ei tähenda veel head kunsti, kuid siis on kergem seda teha. Kuna inimese ressursid on piiratud, siis on vahendeid vaja, nende osas on teatav kriitiline piir. 15ruutmeetrises ateljees ei saa maalida suuri töid. Väikesed võimalused pärsivad ka mõtlemist (Al Paldrok). Paldrok tõi näite Nongrata praktikast, kus õpilastele on antud ülesanne kavandada projekt ilma piiranguteta: võta Kuu ja Päike ning kasuta tuumaplahvatusi!  Inimesed teevad ikka 1 x 2 meetrit maali ja küsivad läikivaid värve. Haridussüsteem on juba kahju tekitanud. Ei suudeta mõtelda suurelt. Kui kunstnikel oli võimalus osta värvi või õlut, siis osteti enamasti õlut.       

Kui raha oleks palju, ei suudaks midagi teha (Suva Deep). Raha võib aidata, kui töö vajab tehnilisi investeeringuid. Kunsti tuleb enamasti limiitide, piirangute tunnetamisest, raha võib aidata piiridest üle saada või neid laiendada. Raha võib aidata  reklaamis, kui tahetakse ulatuda publikuni (Taavi Suisalu). Ka kunstniku tööaega võib mõõta rahaga. Mis on raha? See on üksus, et võrrelda füüsilisi vahendeid mittefüüsiliste vahenditega. Raha on virtuaalne (Hans-Gunter Lock).       

Raha on aja ekvivalent. Või sõbralike suhete ekvivalent. Kunstnik pöördub kümne sõbra poole abi saama, igaüks teeb osa vajalikust tööst – see on ressurss, mis põhineb  isiklikel suhetel, individuaalsel sarmil jms. Kui sõpru, kes võiksid aidata, ei ole, vaid on näiteks kümme rahaühikut, millest igaühe eest palgata töötegija, siis võrdub raha suhetega. Või millegagi, mis võimaldavad neil sõprussuhetel reaalseteks väärtusteks muutuda. Kunstnik, kellel on entusiasmi, töövõime ja sõpruskond, võib olla efektiivsem kui rahakas, ent  ilma töövõime ja suheteta. On konkreetne näide ühe kunstniku üleskutsest sõpradele Facebookis, kus paluti toetada kunstiprojekti. Saadud ca 7000 krooni võimaldas selle teoks teha. Sõprus muutus rahaks (Raivo Kelomees).     

Saab rääkida idee kvaliteedist ja teostuse kvaliteedist. Idee pole seotud  vahenditega, see tuleb inimesest. Sümfoonia kvaliteeti ei määra paberi kvaliteet, millele on noodid kirjutatud. Kuid see võib tulla elu kvaliteedist, võib sõltuda muusikaharidusest. Siin on ka subjektiivne ja objektiivne kategooria. Objektiivne on tehnika, vahendid, hea kunstitegemine on subjektiivne (Andrus Kallastu).     

Kokkuvõtteks       

Kunstis ei pruugi hea anda tulemuseks head ja halb tingimata halba. Kunstniku halb elukvaliteet võib anda tulemuseks hea kunsti, kuid ka halva. Hea elu ei pruugi anda tulemuseks head kunsti. Halb ja odav tehnoloogia, mida kasutatakse kunsti tegemiseks, võib olla taotluslik,  parema tehnikaga ei saaks teatud ideid teostada. Videoprogrammides on „vana filmi” ja teralisuse filtrid teatav „nostalgiavõte”. Kunstiajaloos on teada destruktiivsuse ja leitud materjali kasutamise meetodid, mis olid teadlikud kunstiloome strateegiad. Seega, halva tehnoloogia ja vahenditega tehakse head kunsti.  Kunsti hind ja väärtus on vastastikustes suhetes, kuid lakkamatute manipulatsioonide aluseks. Kunstniku tegevusel ja tema teoste kvaliteedil on teatud objektiivsed tunnused, mida kunstnikud märgivad ise oma CVdes või kasutavad kriitikud artiklites: ostetus kogudesse, eksponeerimiskohtade prestiiž ja nende arv. See on aktuaalne teema „Fideosupermarketi”  puhul, kus kunst on toodud turule, ostukeskusesse, mis peaks maine poolest olema madalaim keskkond. Ent videod ja installatsioonid on eksponeeritud avarates puhastes ruumides, milliseid on Eestis pakkuda vahest ainult Tallinna Kunstihoones ja Kumus. Pooltühjas ostukeskuses said kunstnikud luksusliku näitusekogemuse, kuigi vaatajate  auditoorium oli piiratud. Ei saa aga ütelda, et vaatajad oleksid olnud teistsugused kui muuseumikülastajad, arvestamata muidugi, et tegu on Pärnu inimestega, kes ei pruugi Tallinna sageli sattuda. Võib juhtuda, et just tänu supermarketisse toodud näitusele kohtub keegi esmakordselt kunstiga, nakatub pisikuga, mis määrab kogu tema edasise elu. 

Supermarketite kunstnikud oleksid justkui tänapäeva peredvižnikud, kes toovad kunsti rahva sekka.