DU media 2011

Deutsche Welle Radio - Germany Diverse Universe - HUNGER reportage ( Indonesian)

Diverse Universe Performance Festivali 2011 tuur stardib täna Pärnust kahekuulisele maratonile läbi Euroopa: Diverse Universe Performance Festival on iga-aastane rändav festival, mis ühendab endasse Põhja-, Lõuna-, Ida-, ja Lääne-Euroopa.

Nomaadinena rändavad tegevuskunstnikud läbi mandri, peatudes sel aastal Prantsusmaal Pariisis (5-7.05), Tšehhis Kolinis (8.-9.05), Poolas Piotrków Trybunalskis (9.-13.05), Saksamaal Berliinis (14-18.05) ja Münsteris (22.06), Soomes Poris (19-24.05) ja Tamperes (24-25.05), Eestis Tallinnas (29.05.) ja Pärnus (30.-31.05), Lätis Riias (26-28.05), Rootsis Stockholmis (2.06), Norras Kristiansandis (8.-11.06) ja Oslos (10.06.) ning Inglismaal Londonis (1.-4-07).

Festival kaasab üle 200 kunstniku ja ühendab 15 linna kümnes riigis. Universumi kultuurilist liigirikkust on avastatud kontinentideülese seltskonnaga läbi kõikide sotsiaalkihtide – verbaalkultuuri templitest Tallinnas ja Barcelonas eraklike konseptuaalfilosoofide kõrgklubideni, kunstikoolidest Fluxuse vaimust muserdatud Leedus, noortekeskusteni Sabadellis, Berliini Kultuuritehastest ja tänavagaleriidest Hispaania hipipunkskvottideni, Skandinaavia galeriidest ja Kunstihallidest metropolide linnakeskkondadeni, Riia piimaklubidest Pariisi tippülikoolideni. Publikuks võivad olla nii paarikümnepealine punkarite koertekari kui linnapeade pinviiniparaad, frustreerunud illegaalimmigrandid kui trippivad kanepipoeedid, politseikaskaadid kui pahaaimamatud pühapäevamassid. Koondades üle Euroopa kohalike alternatiivringkondade ressursid kokku üheks suurimaks tegevuskunstifestivaliks Euroopas, sünnitab Diverse Universe erakordse väärtuse kunstimaastikul, luues ja aktiveerides ulatuslikke koostöövõrgustikke ja eksperimentaalseid praktikaid. Diverse Universe lubab tähendusrikast risttolmlemist eri rahvustest tegevuskunstnike vahel, laiendab kaasaegse tegevuskunsti valdkonna piire, erutab publikut teostega, mis on reaktsioonis meie kaasajaga ja ühendab loovisikuid kontinentideüleselt.

“Diverse Universe Performance festivali 2011” tuur startis 3. mail Pärnust kahekuulisele maratonile läbi Euroopa. Iga-aastane festival ühendab Põhja-, Lõuna-, Ida- ja Lääne-Euroopa tegevuskunstnikke, kes rändavad nomaadidena läbi mandri. Sel aastal peatutakse Prantsusmaal Pariisis, Tšehhis Kolinis, Poolas Piotrków Trybunalskis, Saksamaal Berliinis ja Münsteris, Soomes Poris ja Tamperes. 29. mail jõutakse taas Tallinnasse, 30. ja 31. mail Pärnusse, retke jätkatakse juunis Riias, Rootsis Stockholmis, Norras Kristiansandis ja Oslos.

Festival lõpeb 1.–4. juulil Londonis. Festival kaasab üle 200 kunstniku ja ühendab 15 linna kümnes riigis. Peakorraldaja Al Paldroki sõnutsi avastatakse universumi kultuurilist liigirikkust kontinentideülese seltskonnaga kõikide sotsiaalkihtide kaudu: verbaalkultuuri templitest Tallinnas ja Barcelonas eraklike konseptuaalfilosoofide kõrgklubideni, Berliini kultuuritehastest ja tänavagaleriidest Hispaania hipipunkskvottideni, Skandinaavia galeriidest ja kunstihallidest metropolide linnakeskkondadeni, Riia piimaklubidest Pariisi tippülikoolideni. Peatuspaigad igas linnas on plaanitud kokku langema “Diverse Universe’i” partnerite organiseeritavate kohalike festivalidega, et niiviisi maksimeerida vaatajate hulka, potentsiaalset rahvusvahelist kultuurivahetust ja dialoogi. “Publikuks võivad olla nii paarikümnepealine punkarite koertekari kui linnapeade pingviiniparaad, nii frustreerunud illegaalimmigrandid kui trippivad kanepipoeedid, nii politseikaskaadid kui pahaaimamatud pühapäevamassid,” kommenteeris Paldrok.

“Diverse Universe” koondab üle Euroopa kohalike alternatiivringkondade ressursid suurimaks tegevuskunstifestivaliks Euroopas, luues ja aktiveerides kunstimaastikel ulatuslikke koostöövõrgustikke ja eksperimentaalseid praktikaid. Korraldajad lubavad kunstipublikule tähendusrikast risttolmlemist eri rahvustest tegevuskunstnike vahel ja nüüdisaegse tegevuskunsti piiride laiendamist.

Pärnu “Diverse Universe Performance Festival 2011” tegi oma avalöögi 2.–7. maini Euroopa vanimas kunsti-Mekas.

Festivali Pariisi osa “Urban Disorder 2011” on Euroopas ainulaadne tänavafestival, mida organiseerib eelmisel aastal Pärnuski skandaali tekitanud rühmitus Ornicart eesotsas Rochdy Laribi ja Christine Bouvier’ga. Toimudes igal aastal Prantsusmaal Pariisis ja Marseille’s, koondab ta rahvusvaheliste kunstnike grupi investeerima inimressurssi linnakultuuri uuringutesse.

Urban disorder ehk eesti keeles linnakeskonna kaos ühendab tänava- ja lavakunsti, uurib nüüdistantsu, performance’i ja filosoofia pea- ja kõrvalsuundi, visandab raporti “Analüüsi tulemused kodanikus uuskunstilises avalikus ruumis“.

Ootamatu diversioon metropoli igapäevaellu hoiab kätt pulsil sotsiaalsete suhete võrgustikul ja esitab küsimuse, kas linn institutsioonina on ikkagi koht globaalseteks aruteludeks, ühenduslinkideks või on ta kõigest tohutu inimhulga ühine elupaik baasvajaduste rahuldamiseks. Mis osa mängivad linnaruumis mõisted “vabadus” ja “kodanikukohustus”?

Non Grata etendus „Reactor of Human Ressources“ Pariisi Confluences’e teatris rääkis globaalsest pimenemisest ja linnakultuuri hävingust. Belleville’is rue Ramponeau’l esitati new-orleanslik provokatiivne matuserongkäik, kus tänavakunst kuulutati surnuks, dekoratiivsusesse uppunud rudimendiks.

“Diverse Universe’i” järgmine peatuspaik on Kolini linn Tšehhimaal ja “Interakcje – Interaktsioon“ Poolas. Piotrkow Trybunalski nimelisse linna koguneb hiiglaslik hulk tegevuskunstnikke kogu maailmast: Kanadast, USAst, Iraanist, Filipiinidelt, Birmast, Koreast ja mõistagi Euroopast. Kohal on Poola enda 1970-ndate klassikud ja Black Market International. See tuuri osa ongi kõige konventsionaalsem: performance’id esitatakse vastupidi Pariisile kõik valges, Pärnu uue kunsti muuseumiga sarnases galeriiruumis, kasutades videoprojektsiooni ja elektroonset helisüsteemi. “Diverse Universe” rändab edasi Berliini, sellest juba järgmises reisikirjas.

Pärnu Postimees on kajastanud festivali üritusi Berliinis. Tegevuskunsti festivali “Diverse Universe” järgmine peatuspaik on Soome läänerannikul asuv Pori linn.

“PERF11” nime kandvat festivali korraldavad kunstnike ühendused Nyte ja T.E.H.D.A.S.ry.

40 kunstnikku Jaapanist, Tšehhist, Bulgaariast, Ameerikast, Taanist, Rootsist, Soomest, Eestist, Belgiast ja Prantsusmaalt moodustavad eksperimentaalkunsti laboratooriumi, kus kunstnike, õppejõudude ja tudengite koostöös sünnib uus kunstiline kvaliteet.

Seitsmendat korda korraldatav üritus paneb uhke punkti kogu festivali südameks oleva hoone Gallery 3h+k tegevusele. Nimelt lammutatakse legendaarne kunstipesa juuni lõpupäevil.

Non Grata esitas festivali avapäeval “Diverse Universe” kunstnike kaasabil suurvormi “We need more Facebook likes” ja linnatänaval performance’i “Force Majeure”. Sel neljapäeval liigutakse Porist edasi Tamperesse, reedel jõutakse Riiga ja pärast seda Eestimaale.

Pühapäeva pärastlõunal astutakse üles Tallinnas vanalinna päevadel, seejärel võtab festival suuna Pärnusse, kus toimub kahepäevane rahvusvaheline performance’i konverents.

Tegevuskunsti etendused toimuvad 1. ja 2. juunil Academia Non Gratas ja linnaruumis: üles astutakse täpsema ajakavata, et linnakodanikel oleks võimalus kunst ise üles leida või hoopis vastupidi, kunst leiaks nemad.

Pärnust liigub festival Helsingisse ja sealt edasi Stockholmi kaudu Norrasse.

Poris toimus Non Grata kunstnike rühmituse jagunemine: Taje Tross ja Toomas Kuusing lahkusid tuurilt Aasia suunas. Nad esinevad Lõuna-Koreas Chuncheonis toimuval miimifestivalil 72tunnise nonstop-etendusega “Human Powerplant Reactor”, kuhu kaasatakse kohalikud korea näitlejad ja kunstnikud.

29. mail esinesid festivali kunstnikud Tallinna vanalinnas Pärnu päeval. Pärnu programm korraldati Tallinn 2011 – Euroopa kultuuripealinna raames.

Kohal olid kunstnikud Myk Henry (Iirimaa/New York), Erki Kasemets (Eesti), Steve Vanoni (California), Kaarel Kütas (Eesti), Marcus Vinicius (Brasiilia), 1 KA (Prantsusmaa) ja Philip Luddite (Taani).

Vaatemäng Tallinnas

Üleni mustas prantslasest noise-artist techno-animal 1 KA mõjus Pärnu telgis Lotte teatri ja rahvatantsuansambli vahepeal nagu saadik põrguilmast. Tema mürakobarad lõhkusid päikesepaistelise pühapäevaidülli ja tõid esile gootiaegsete müüride pimedama poole.

Myk Henry, Iiri päritolu newyorklane, kes omal ajal on olnud New Yorgi kiireim Black Jacki diiler ja tipp-10 kunstnik Šveitsis, eitas mastaapse performance’i “Blocking traffic” kollase ohutuslindiga. Interaktiivne teos hõlmas kogu vanalinna, kui kilomeetrite viisi enda ümber keritud lint leidis haakepunktid arhitektuurimälestite, autode, inimestega ja jättis lõpuks maha siksakk-installatsiooni Vabaduse platsilt kuni Paksu Margareetani, sundides inimesi muutma oma harjunud liikumistrajektoore ja põhjustades korrakaitsjate aktiivse sekkumise.

Erki Kasemetsa kolmetunnise etteaste ajal kasvas tema Hobusepea galeriis olev näitus samm-sammult tänava suunas, Kaarel Kütas vallutas jälle kogu Pika jala oma installatiivse etendusega “Valge” ning Steve Vanoni ja Philip Luddite organiseerisid Patkuli vaateplatvormilt alguse saanud hiiglasliku inimpalli veeretamise mängu.

Tavapärases Vanalinna päevade rahvatantsu, klounaadi, vanamuusika, tänavateatri ja koorilaulu õhustikus tekitasid tegevuskunstnikud parajalt furoori, kuid inimeste aktiivne kaasaelamine näitas, et võib-olla ei olegi suvepäevad vaid eelnimetatud esitusvormide tallermaa. Suunamuutus on õigustatud: rahvas on selleks valmis.

Kunst rannas ja kaubamajas

Pärnus toimus 30.-31. mail rahvusvaheline performance’ikongress Academia Non Gratas ja 1.–2. juunil linnaruumis taideetendused USA, Brasiilia, Taani ja Eesti kunstnike osavõtul.

Seekord ei olnud tegemist tavapärase galeriiüritusega kunstipublikule, vaid linnarahvas pidi performance’i ise üles leidma. Või leidis kunst ise vaatajad kohtades, kus ta tavaliselt ei liigu.

Luddite esitas Pärnu rannas “How to Become a Sand Sculpture” ehk “Kuidas saada liivaskulptuuriks”. Apokalüptiline vaatemäng muuli kõrval tabas rannal päevitajaid ootamatult. Kellele nalja, kellele mõtlemisainet pakkuv etendus tegeles maailmalõpujärgse sümboolikaga.

Ville-Karel Viirelaid valis esinemispaigaks Rüütli tänava. Kunagise kohtumaja ees toimunud “Nullsummamäng” rääkis reaalse ja virtuaalmaailma vahelistest seostest ja inimese tunnestatud paratamatusest – vaba tahte võimalustest selles uues maatriksis.

Linnakodanike ja külastajate vaieldamatu lemmik oli kindlasti brasiillase Marcus Viniciuse performance “Beyond”, mis pani mõtlema, kuidas luua endale oma saar või maailm ja samal ajal seostada see publikuga.

Myk Henry mitmetunnine Port Arturi kaubakeskust hõlmav teos “Carte blanche” kaasas tegevusse kõik supermarketi kauplused. Kunstnik kasutas igast müügipunktist ühte müügiobjekti ja transformeerus etenduse käigus nende esemete abil mehest naiseks ja tagasi.

Pärnust läheb “Diverse Universe” Helsingisse ja sealt läbi Stockholmi Bergenisse.

“Tegevuskunsti festivaliga Diverse Universe,” teatab Berliinist Eesti poole reisiv mees.

See on iga-aastane Põhja-, Lõuna-, Ida- ja Lääne-Euroopas ringi liikuv performance’ifestival. Nomaadidena rändavad tegevuskunstnikud peatusid ja peatuvad Prantsusmaal Pariisis, Tšehhis Kolínis, Poolas Piotrków Trybunalskis, Saksamaal Berliinis ja Münsteris, Soomes Poris ja Tamperes, Lätis Riias, Soomes Helsingis, Inglismaal Londonis ning ka Eestis: 29. mail Tallinnas ja 30.–31. maini Pärnus. Festivalil on aastate jooksul osalenud paarsada kunstnikku ja 15 linna kümnes riigis.

Oleme universumi kultuurilist liigirikkust avastanud läbi kõikide sotsiaalkihtide – verbaalkultuuri templitest Tallinnas ja Barcelonas eraklike kontseptuaalfilosoofide kõrgklubideni, kunstikoolidest Fluxuse vaimust muserdatud Leedus noortekeskusteni Sabadellis, Berliini kultuuritehastest ja tänavagaleriidest Hispaania hipipunkskvottideni, Skandinaavia galeriidest ja kunstihallidest metropolide linnakeskkondadeni, Riia piimaklubidest Pariisi tippülikoolideni. Festivali publikuks võib olla nii paarikümnepealine punkarite koertekari kui ka linnapeade pingviiniparaad, frustreerunud illegaalimmigrandid kui ka trippivad kanepipoeedid, politseikaskaadid ja pahaaimamatud pühapäevamassid. Kui kaua oled seda korraldanud? Aastast 2005 Diverse Universe’i nime all, enne seda, aastail 1999–2004 oli Art Non Grata ja viimastel aastatel olen korraldanud ka Time.Space. Movement Festivali Paides.

Valin esinemispaiku selle järgi, mis mind inspireerivad. Mõnikord on selleks New York, London ja Pariis, teinekord USA ääretud avarused, Lõuna-Ameerika getod, Aasia või Skandinaavia tegevuskunstifestivalid. Suur roll on muidugi ka inimestel, kellega parasjagu tahan midagi koos teha. Maailm on eksperimentaalne ruum ja kunst on pidevas liikumises olev loominguline protsess. Performance’id on eelkõige konteksti- ja kohaspetsiifilised – haaratakse kaasa kohalik kultuuritaust, ajalugu, stereotüübid, loodus, inimesed, poliitika ja oma kogemused ning segatakse need kokku.

Enamiku ajast liigun ringi, aga kui valida üks, kus olen ajaliselt kõige kauem, siis ikka Pärnus. Alates 1997. aastast.

Paljud meie koostööpartnerid New Yorgis, Pariisis, Sŏulis ja Tōkyōs on just teatriinimesed ja näitlejad. Nüüdki Diverse’il esinesime tegevuskunsti etendusega Confluences’i teatris Pariisis. Berliinis on tegevuskunsti festivali Hunger korraldajad samuti näitlejad. Performance ja teater ei olegi nii erinevad meediumid, kui esmapilgul võib paista, esimene on seejuures ka palju muud. Teater on lõpuks ikkagi vaid etenduskunsti institutsionaalne tulem. Mõned Saksa teatriinimesed tulevad spetsiaalselt meie etendustele kohale ja ütlevad, et meie Non Grata olla väga huvitav alternatiivteater.

Tegevuskunstifestival „Diverse Universe” toimub sel aastal üheaegselt mitmel pool Põhja-, Ida- ja Lääne-Euroopas. Nomaadidena rändavad tegevuskunstnikud peatusid Prantsusmaal Pariisis 5. – 7. maini, Tšehhis Kolínis 8. ja 9. mail, Poolas Piotrków Trybunalskis 9. – 13. maini, Saksamaal Berliinis 14. – 18. maini, Helsingis 4. mail, Poris 19. – 23. maini ja Tamperes 24. ja 25. mail, Riias 27. mail, Tallinnas 29. mail ja Pärnus 30. maist kuni 2. juunini ning peatuvad Stockholmis 5. juunil ja Haparantas 10. juunil, Bergenis 7. juunil Münsteris 22. juunil ning Londonis 1. – 4. juulini. Non Grata pooldus korraks ja esines ka Lõuna-Koreas Chuncheoni Mime festivalil 72tunnise nonstop-teosega „Human Reactor” („Inimreaktor”). See artikkel kaardistab Euroopa performance’i maastiku Vana Maailma läänekantside Berliini ja Pariisi näitel, IdaEuroopat esindab meist suurim – pan Poola.

Prantsusmaale kohaselt on „Linnakeskkonna kaos” („Urban Disorder”) tänavafestival, mida organiseerib eelmisel aastal Pärnuski skandaali tekitanud Ornicarti rühm eesotsas Rochdy Laribi ja Christine Bouvier’iga. Igal aastal Pariisis ja Marseilles’s toimuv festival koondab rahvusvahelise kunstnike seltskonna investeerima linnakultuuri uuringutesse. See ettevõtmine ühendab tänava- ja lavakunsti, uuritakse kaasaegse tantsu, performance’i ja filosoofia pea- ning kõrvalsuundi, visandatakse uurimiskomisjonina „kodaniku uuskunstilise avaliku ruumi analüüsi” aruanne. Ootamatu diversioon metropoli igapäevaellu hoiab kätt pulsil linna sotsiaalsete suhete võrgustikul ja esitab küsimuse, kas linn institutsioonina on ikkagi koht, kus saab midagi globaalsel tasandil arutada, luua võrgustikke või on see lihtsalt tohutu inimhulga ühine elupaik baasvajaduste rahuldamiseks?

Prantsusmaa usub kollektiivi jõudu. Terra Vague, E Corps Collectif, Random ja Ornicart ise on paarikümnepealised linnahiromantide jõugud, kelle soontes voolab keemia ja mänguplatsiks on asfaldiga kaetud urbanistlik maastik. Nagu tänavagängidel nii on neilgi gruppidel liidrid ja hierarhilised võimusuhted. Prantslastele omaselt on nende tegevus oma kultuuri keskne: kõik toimus rangelt prantsuse keeles ja iga detaili üle vaieldi tundide kaupa. Huvitav on fakt, et nende suhteliselt agressiivsete ja enesekindlate rühmituste liidrid on naised ja peaaegu alati ka aafrika-araabia päritolu. Random on üha enam eriti teatri- ja tantsuringkondades praktiseeritaval flash mobe’il põhinev varastes kahekümnendates jõuk, keda nende juhi järgi kutsuti festivalil Sinepi grupiks. Kokkulangevus on hämmastav: Põltsamaa sinepi kollakaspruun värv sobib imehästi kirjeldama seda miniatuurset entusiastlikku segaverelist neiut. Kogu grupi dünaamika oli väljakutsuv, ülejäänud osalejatesse suhtuti leppiva paratamatusega: nagu hundikari, kes olümpiamängude puhul on lubanud lambaid mitte puutuda. Need, kes peavad Non Gratat ignorantseks ja sissepoole pööratuks, võiksid korraks kiigata prantslaste rühmitusi. Nad peatavad liikluse, paiskuvad laavana tänavatele ja võtavad ootamatuid teatraalseid poose, langevad telefonipostidelt alla, sööstavad lainena läbi metroo, heidavad end inimeste jalge ette. Me elame tänaval!

La Compagnie Terrain Vague (Tühjad Avastamata Territooriumid) koosneb modelli tüüpi tüdrukutest, kes selle asemel, et Vogue’i kaanel poseerida ja miljoneid teenida, teevad seda Pariisi getoaladel nonstop-maratonil tasuta. Ööd ja päevad kestvates aktsioonides on nad ühekorraga prostituudid ja sotsiaaltöötajad, aju ja liha: nad ilmuvad prügikastidest ja eksterjööriorvadest räpastel tänavail, ise tikkkontsadel ning poolalasti, kord hiiglaslike hirvesarvedega, kord sportlike lühikeste pükste ja T-särkidega, kord värvi, kord šokolaadiga kaetult. Kogu festivali armunud meestevägi, kes üritas nendega suhelda, sai vastuseks vaid põlgliku naeratuse. Urgastes, kus valge koorekiht isegi päise päeva ajal ei liigu, suhtlevad need urbanistlikud amatsoonid kartmatult illegaalsete immigrantide kirju seltskonnaga. Nende nägudele on soditud suured Pariisi linnaosasid sümboliseerivad numbrid, nende kehadele on kirjutatud roppusi ja päevaprobleeme. Araablastest teismeliste piiramisrõngas levitavad nad kunstiallilmale omast õhustikku, mängivad visuaalia-kriminaalia-sotsiaalia ähmastel äärealadel. Nende tegevuse taust on teoreetiliselt põhjendatud, kuid rühma lihtliikmetelt ei tasugi oodata tähenduste jada seletust, selleks juhatatakse sind grupi ajukeskuse juurde. Ei mingeid valge kuubi lava-performance’eid või suuremõõtmelisi vaatemänge, nende maailm on killustunud metropoli mürgises sudus, Pariisi tuhandete rahvakildude personaalses probleemistikus. Nemad ei unusta päevapoliitilisi valupunkte, nad tormavad barrikaadidele Tuneesia üksikemade toetuseks ja Somaalia genotsiidide vastu.

Neljas sel aastal festivalil domineerinud grupp le corps collectif (Kehade Kollektiiv) uuris inimkäitumise karjainstinkti ja selle füüsilisi vorme. Rühma filosoofia põhineb Gilles Deleuze’i kirjutistel, nende juht on ülikooli filosoofia- ja joogaõppejõud Nadia VadoriGauthier, kes kirjutab samast ainestikust oma doktoritööd. Kirg on produktiivne võim, revolutsiooniline jõud, see ei muuda küll maailmakorda ega koordineeri inimkäitumist, vaid juhib otse tegudele. Deleuze on Prantsusmaal moefilosoof ja see kamp tsiteerib teda üsna avalikult, vähemalt oma kodulehel. Küsimus on, kui palju saab ja võib kunst filosoofiat tsiteerida või kui mõttekas ja huvitav see on? Kunsti väljendusvahend on visuaalne keel, muuta kunst mõne teooria illustratsiooniks on liiga lihtne ja igav.

Piotrków Trybunalski nimelisse linna oli kuraator Arti Grabowski kogunud hiiglasliku hulga vana kooli tegijaid üle maailma: Kanadast, Ameerika Ühendriikidest, Iraanist, Filipiinidelt, Birmast, Koreast ja mõistagi ka üle Euroopa. Kohal olid ka Poola enda 1970ndate klassikud Antoni Karwowski ja Przemysław Kwiek. Veel võis kohata Jaques Van Poppelit ja Roi Vaarat ning ka Austraalia masininimest Stelarci, kelle kohaletoomiseks oli tõenäoliselt kulutatud väikene varandus. 20 000 elanikuga linnale on see tõsine pingutus. Rännaku see osa oligi kõige konventsionaalsem: performance’id esitati n-ö valges kuubis – publik on festivali paariteiseaastase ajaloo jooksul koolitatud jälgima etendust. Vähemalt kahe esimese päeva jooksul ei muutunud ruumi energeetiline tase üldse. Ausalt öelda olen üllatunud, et selliseid festivale ikka veel tehakse. Publik istus kannatlikult tundide kaupa samas asendis, silmad suunatud konkreetsesse punkti, haudvaikuses kanti ette abstraktseid hullumajastseene. Suurema osa performance’ite teema oli infantiilne käitumine, kusjuures kõik kasutavad videoprojektsiooni (alati samale seinale) ja elektroonilist helisüsteemi, iga performance’i järel on 15 minutit pausi.

Tegelikult on selliseid festivale muidugi üle kogu maailma, eriti vanades performance’ikantsides nagu Montreal, Boston, Berliin, Köln ja huvi nende vastu ei paista vaibuvat. Suure töö selles vallas teevad ära BBB Deimlingu sugused entusiastlikud pedagoogid-misjonärid, kes toodavad organiseeritult ja kindlameelselt aastast aastasse ülemaailmset strukturaalset kordust. Sakslase PAS (Performance Art Studies ehk siis tegevuskunsti uuringud) on haaranud nädalapikkusse õpituppa Poznańi, Krakówi, Wrocławi, Gdański, Szczecini kunstiakadeemiate tudengid. Ida-Euroopa lipulaeva Poola traditsiooniline pinnas on ideaalne tõelise performance’i-kunsti korrektseteks peenardeks. Sissetallatud rajal ei ole karta eksimist: noored kunstihakatised imiteerivad püüdlikult suurmeistrite väljapeetud liigutusi ja kulunud sümboleid, sõbralik õlalepatsutus ja põhjalik kriitika on punastava nooruki preemia. Veel paar sellist töötuba ja juba soovitab professor sind oma kolleegidele, juba ongi täienenud tõsiusklike read uue särasilmse liikmega.

Poola festival oli suurepäraselt organiseeritud, kunstnike vägi oli majutatud linna parimasse hotelli, neid toideti kolm korda päevas, igale kunstnikule anti oma assistendid – see oli tõeline tegevuskunsti tehas. Kohalikud koolinoored olid kaasatud vabatahtlikena, kõik, mida kunstnikud vajasid, tõid ilusad poola tüdrukud aegsasti kohale, kuraator käis aegajalt isiklikult kontrollimas, kas osalejad on ikka rahul.

Non Grata aktsiooni „Force majeure” käigus peksis publik uhke helerohelise automobiili laiaks. Ega Poola pole asjata Ida-Euroopa peksupealinn: kiilakad jõmmid on oma kuulsuse väärilised ega peatu enne kui sõrmed verised ja masin kolm korda üle katuse käinud. Ühiskonna rollijaotus on kindel kui katoliiklik kirik, samal ajal kui mehepojad mässavad kuvaldadega, itsitavad siresääred turvalises kauguses ega osale destruktiivses tegevuses. Nõuab tõelist pingutust ja sarmi mängupanemist, et see klišee murda.

Open Space Berlin Performunioni rahvusvaheline grupeering eesotsas Michael Stegeriga on pealkirjastanud selleaastase festivali sõnaga „Hunger” ehk siis „Nälg”. Kunst on vaid mäng, sest Berliini elu on täis protesti. Ainult nälg sünnitab uut! Ainult ebamugav on huvitav! Saksamaa pealinnale omaselt ei möödu üksi ettevõtmine protestiaktsioonita ja nii oli sellegi aasta avalöök kinnisvarahangelduste-vastane demonstratsioon. Pressiteatena edastati konkreetsed nõudmised: maailma loodusvarade õiglane jaotus, sõna- ja väljendusvabaduse ülemaailmne aktsepteerimine, kunstipaikade kommertsialiseerimise lõpetamine, tuumaenergiaga looduse mürgitamise lõpetamine, poliitiliste mõrvade ja vangistuse lõpetamine jne. Kunstnike demonstratsioon segunes hetkeks Halleches Tor’il anarhistide punkarite antifašistliku protestimarsiga – nood protestisid paar kvartalit eemal toimunud fašistide väljaastumise vastu. Kõige selle vahel toimetasid politsei eriüksused, ühe või teise poolega ühinenud rahvamassid, kes ilmselgelt nautisid kogu protsessi. Maikuu on Berliinis kuulutatud tegevuskunstikuuks: samaaegselt toimub linna eri paigus mitu festivali, igaüks korralikult oma kastis, et valdkonnad ja publik ei seguneks. Samas on õhus tunda performance’i uue laine tulekut: moderntantsu, elektroonilise muusika ja alternatiivteatri ringkonnad nimetavad oma tegevusala järjest enam performance’iks ja otsivad oma kohta interdistsiplinaarsetel üritustel.

Kunstirühmitus Non Grata koosseisus Anonymous Boh, Devilgirl, C.n.o.p.t ja Little Tom esines 22. juunil Saksamaa lääneosas Nordrhein-Westfaleni liidumaal Münsteri linnas Hawerkampi kultuuritehase iga-aastasel festivalil.

Ühena festivali välismaistest peaesinejatest esitati koostöös kohaliku menuka punkansambliga No Talent Necessary paari tuhande pealisele publikule fiktsionaalset autoõnnetust käsitlev interaktiivne performance “Force majeure” ja kolibakteripaanikast inspireeritud etendus “Art Bacteria”.

Münster on Tallinna-suurune ülikoolilinn, kus jalgrataste arv ületab napilt autode hulga, ning on meie kultuuripealinnast võrratult multikultuursem ja avatum.

Muusika ja kunst, popkultuur ja marginaalsusele pretendeeriv tegevuskunst segunevad ja on võrdselt aktseptitud nii ülikooliprofessorite kui tavaliste ööklubikülastajate seas.

Non Grata on Münsteris esinenud juba mitu korda. 2005. aastal toimus seal rahvusvaheline SoToDo tegevuskunstikongress “Monster und Frauen”.

Non Grata järgmine peatuspaik on Inglismaal Londonis, kus toimub tegevuskunstifestivali “Diverse Universe” selleaastane viimane osa “BURST: Diverse Universe”. Peale Non Grata esineb seal hulgaliselt kunstnikke Ameerikast ja Euroopast, teiste hulgas tunnustatud kunstnikud Emma Bennett, AABier, Leah Lovett, Lenny Lee Bill Aitchison, Sian Robinson-Daves, Not Balloon ja Orion Maxted.

Festivali lõppakord tuleb “Diverse Universe’i” nimele kohaselt mitmekesine. Kokku saavad loovisikud, kes esindavad eri suundumusi tänapäeva kunstiväljal, loomaks vaatajate silme all unikaalse alternatiivse ruumi diskursuse.

Copenhagen Place’is Popleri linnajaos toimus rahvusvaheline kunstiteoreetiline konverents “No Baloon”, performance’itega astusid üles inglased Emma Bennett, Leah Lovett, Lenny Lee, Bill Aitchison, Rebecca Horrox, Greg McLaren, newyorklased AA-Bier ning Non Grata koosseisus Anonymous Boh, Devilgirl, C.n.o.p.t. ja Little Tom.

Non Grata performance Copenhagen Place’is kandis nime “BURST: How Contemporary Artist Acts and Thinks – What Would Jesus Say”.

Kaks kuud festivalituuril

Festivali lõppakord, Bill Aitchisoni maatriksi alusel konstrueeritud ühislavastus Stoke Newingtoni International Airportis oli oma kontrollimatuses nii kaootiline, et see oli liig isegi paljudele Inglise anarhistidele.

Non Grata sai järgmiseks aastaks kutsed Serbiasse Belgradi festivalile “The Politics of Performance” ja 2013. aastaks Bristoli performance’ifestivalile.

Pariisis alustanud ja Londonis lõppenud Diverse Universe kestis kokku kaks kuud. Festival koondas oma teel mitusada kunstnikku paarikümnest rahvusest kõikidelt kontinentidelt.

Kokku esineti 16 linnas ja 10 riigis, alati igas kohas uute koha- ja kontekstispetsiifiliste teostega.

Analüüsides universumi kultuurilist liigirikkust vaatajaskonda silmas pidades, oli kõige interaktiivsem kindlasti Poola publik, vahest seetõttu, et neile ei anta sealmail tavaliselt kohalikus festivaliformaadis võimalust etendustesse sekkuda.

Non Grata performance “Force Majeure” käigus peksab poola rahvamass helerohelise automobiili nii laiaks, et sellist metsikust ei ole see teos veel kusagil mujal kohanud. Poola on Euroopa peksupealinn, nagu Pärnu olevat Eesti oma.

Kõige verbaalsem on kindlasti inglise kunst, performance tähendabki sealmail eelkõige puhtas inglise keeles laval ette kantavat tekstipõhist etendust. Kõigele muule tegevuskunstile on välja mõeldud termin live-art ehk “elav kunst”. Publik ootabki etenduselt vaid puhtintellektuaalset virgutust, igasugune action tekitab neis hirmu ja nostalgilist imetlust. Ülikontrollitud saareriigi ühiskonnas ei ole loomalikele instinktidele enam ruumi.

Berliinis on ülipopulaarne poliitiline kunst: teatraalsed loosungid, uusvasakpoolne protest majandusliku ja poliitilise võimu aadressil toob kaasa ovatsioonid.

Kunst on sealmail vaid vahend – Berliini elu on täis võitlust.

Kunst ja korrakaitsjad

Kuigi politsei sekkumine on tänavaaktsioonide puhul Berliiniski paratamatu, ei saa seda võrrelda Pariisiga. Kusagil ei ole nii palju korrakaitsejõudusid kui selles Vana Maailma iidses kultuurimekas – tumesinistes politseivormides suurekasvulised relvis kolmikud on lahutamatu osa tänavapildist.

Getod on täis illegaale ja territooriumil, kus ühel ruutmeetril tõenäoliselt kümne religiooni esindajad, on tsivilisatsioonide kokkupõrge vaid hetke kaugusel. Võib-olla seetõttu on nad tänavakunsti osas ootamatult liberaalsed ning moodustavad oma automaatide ja pokkerinägudega omapärase, vaid sellele linnale omase tausta.

Kõige parim performance’i-publik on Põhjamaades – saalitäis inimesi suudab avatud tähelepanuga keskendunult ja vajadusel vaikselt jälgida igasugu etendusi, olenemata sisust ja pikkusest.

Kõigil on hiljem oma interpretatsioon toimunust ja keegi ei kurda, et ei saanud midagi aru.

2012. aastal toimuvaks Diverse Universe performance’ifestivaliks tuli koostööpakkumisi veel väisamata maadestki – Bulgaariast, Serbiast, Portugalist, Itaaliast.

Prantslane Jean Michel Rubio on ostnud laeva ja tahab kunstnikke vedada mööda Vahemere sadamaid, Põhjamaades ootavad värskelt avastatud paigad uut invasiooni. Vanad partnerid Berliini, Londoni, Pariisi ja Riia näol on niikuinii kindlalt olemas. Pealinnas on järgmise aasta festivaliks aja juba eraldanud Tallinna kunstihoone, Pärnusse on plaanitud 2012. aastal festivaliga jõuda südasuveks.