SÜNDMUSED-EVENTS
IN Graafika Tartus
Social Art Machine -
täiesti asotsiaalse kunsti näitus
Näitus koosneb neljast täiesti erinevast ekspositsioonist, millest igaüks esitab oma versiooni asotsiaalsest kunstist- nn. siseemigratsioon, teadlik vastandumine, kõige eitus nihilistliku iroonia läbi, sihiteadlik iluihalus ja lillenuusutamine, eemaldumine kosmoseavarustesse jne.
Le Dernier Cri Tartu Kunstimajas
Prantsusmaal tegutsev ja Marseille´s peakorterit pidav Le Dernier Cri kamikazegrupp ühendab võrgustikuna ülemaailmset kunstnikegängi, mis on spektrum särisevaid talente kontinentideüleselt. On elav kunst ja surnud kunst. Pealuud, veristamine, meditsiiniline õudus ja vägivald on õudusttekitavalt esileküündivad prantsuse kunstivabriku Le Dernier Cri produktsioonis. Pole küsimustki, et ELU – raevukas, metsik vibreeriv kaootiline elu – pulseerib läbi igast prindikorrast, mis nad trükipressi alt läbi tõmbavad. Raamatud, koomiksid, momograafiad, print-medium kunstiobjektid ja lipulaevana ajakiri Hopital Brut. Staatilisele kunstile lisanduvad nende videoteosed ja animatsioonifilmid - Metsik audiovisuaalne turmtuli meeltmurdvas okulaarses palistuses.
KUNSTNIKUD: Ichiba Daisuke (Japan), Moolinex, Leo , Pakito Bolino, Julien Rictus, Fredox , Laetitia, Les Frčres Guedins (France), Valium (Canada), Matt Brinkmann, Leif Goldberg (America), Mischa Good (Swizerland), Olaf (Madrid/Spain), Marco (Coronna/Italie), Andy Bolus (England), Marcel Ruijters (Holland), Miruki Tsuko (Belgium), Stumead (Germany)
Redas Dirzys galeriis FERRODRUM
Redas Dirzys on juba pikemat aega ametlikule Leedu riigi kunstipoliitikale vastanduv kunstnik, Kes tegutseb väga aktiivselt ka rahvusvahelistes alternatiivsetes kunstivõrgustikes ühiskondliku aktivismi, kontseptuaalse kunsti ja erinevate trükigraafika ning provokatiiv-pseudoteadusliku dokumentalismi vormidega. Viimane tuntud Dirzyse korraldatud aktsioon oli Art Strike biennaal, mis oli suunatud Euroopa Kultuuripealinn Vilnjus paraadliku tilulilukultuuri vastu.
Chika Ito (Jaapan) graafiline installatsioon Tartu Kunstimajas
Chika Ito näitab meile just sellist kunsti, mida jaapani puhul ette kujutame. Õrnad hurmavad visioonid, mis on trükitud tuhandetele paberilehtedele tuhandetes eri variatsioonides. Tõeline maiuspala igavese ja tabamatu ilu ihalejaile. Täpipealt see, mis jääb kättesaamatuks euroopa maskuliinsetele lihasööjatest sotsiokulturnikele…
Albert Gulk Tartu Kunstimajas
Eest Vabariigi täieliseks esindajaks sellel näitusel on tuntud Tartu kunsti- ja elumees, sadade punkarite ja kalkarite elav eeskuju ja kroonimata kuningas Albert Gulk. Gulk ei üllata ega shokeeri. Veri, okse ja ekskremendid ei oota meie liedertafellikult nunnusid kunstiaustajaid vaid endiselt tavalised pliiatsijoonistused harilikul paberil. Hüvasti hall sootsium- edasi kosmosesse, vallutama Gulki fantaasiamaailmu.
Näituse avamine on 18. märtsil kell 17.oo Tartu Kunstimajas, Vanemuise 26 ja 18.oo Pärmivabrikus Pika ja Pärna tänava nurgal galeriis FERRODRUM (sissepääs Pikalt tänavalt
Näitus jääb avatuks 18.III-11.IV
Tartu Kunstimaja suures saalis K-E 12-18
Galeriis Ferrodrum K-L 17-19
_______________________________________________________
Tartu Ülikooli kunstitudengite performance'i-päev
28. oktoobril kell 17.00
Osalevad Piret Kullerkupp Mikkelsen, Evelin Kuusik, Riina-Ingel Keskpaik, Liisu Krass, Gerta Vister, Anna Hõbemäe, Liisi Örd, Liis Vikerpuur, Margus Lokk ja Katrin.
Juhendaja Rait Rosin.
Minu sooviks on kiikuda.
Kiikuda mask ees ja punane mantel seljas kuskil Tartu linnas,
arvatavasti kuskilt nn. kangi alt välja.
Ma soovin tulla välja, st. lõhkuda oma rütmilise kiikumisega
Tartu unist olekut.
Piret Kullerkupp Mikkelsen
+++
hullumeelsus. Hoolimata sellest, et inimesed tunduvad tänapäeval võimekamad ja tugevamad kui kunagi varem, on hullumeelsuseni väike samm. Kõik inimesed põevad mingil hetkel oma elus stressi või depressiooni. Kes vähemal, kes rohkemal määral. Oma etteastega tõmbaksin tähelapnu asjaolule, et hirmsasti rabeledes teeme liiga nii oma vaimsele kui ka füüsilisele tervisele.
Evelin Kuusik
+++
Myśleć! - Mõtle!
Kogu meid ümbritsev maailm on mingis mõttes lihtsalt teave, mida me saame vastu võtta ja mis seeläbi materialiseerub. Infot, mida me vastu peame võtma, on nii palju, et me paratamatult üldistame seda ning jätame osa tähelepanuta.
Tavaolekus, ilma mingile asjale/olukorrale spetsiaalset tähelepanu pööramata võtab inimese aju teabe vastu ning otsustab selle olulisuse üle kiiremini, kui me seda protsessi endale teadvustame. Enamasti valime me alateadlikult, millele pöörata tähelepanu ning mida ignoreerida. Alateadlikud valikud lähtuvad seejuures enamjaolt sellest, kas miski on meile kasulik/ohtlik/oluline või mitte. Valikute tegemisel on lisaks instinktidele eeskujuks ka kogemuste kaudu tekkinud mustrid, mis on igal inimesel natuke erinevad.
Minu sooviks on näha, kus on inimestel aktiivse märkamise ja ignoreerimise piir. Ma ei taha seekord olemasolevaid valikumalle lõhkuda. Praegu on minu jaoks oluline on olla teadlik sellest, et me teeme valikuid nii, et me isegi ei tea, et me neid teeme. Siis on meil võib-olla suurem valikuvõimalus. Lisaks tekib küsimus, mida saab hiljem edasi uurida: kas me jääme oma valikumehhanismi tõttu millestki ilma, piirame oma maailma, või on see ainult kasulik?
Riina-Ingel Keskpaik
+++
Situatsioon linnaruumis
Tegevuskunsti peamine idee on olnud elu ja kunsti ühendamine. Cage´i budistliku vaate kohaselt peaks kunst elus ära lahustama ja andma elule ergutust. Teisest küljest on tegevuslikkus lihtsalt kõige alus, juurte juurde minemine. Keha ning liikumine on olnud tegevuskunsti üks põhilisi lähtepunkte. Kuna kunstnikud on otsinud intensiivselt füüsilisusega kontakti, on tekkinud erinevaid kehalisuse versioone. Huvist füüsilisuse, linnaruumi ja situatsioonide vastu, tekkis mul hulgaliselt küsimusi, millesse on süvenenud ka situatsionistid. Leidsin neid küsimusi lahates oma idee ja mõtlesin sellele ühe võimaliku väljenduse.
Situatsionistid arvasid, et ei tohi lasta ennast kaasa haarata valmis struktuuridel, sest inimese elu koosneb situatsioonidest ja põhiline mõte on neid konstrueerida nii teoorias kui ka praktikas. Kunstniku ambitsioon oli olla sotsiaalne ja avalikus ruumis kohal. Nad olid vastu, et paikadel on funktsioonid ja inimesed liiguvad mehhaaniliselt tajumata kohta ennast, sest nii ei saa vahetult tajuda ka situatsiooni, kus inimene viibib. Situatsionistid esitasid mängulisuse ja loomingulise nõude, sest miski ei vabanda elu, mis ei ole lõpuni kirglik ja et seda ei juhtuks, ei tohi lasta ennast välja suretada.
Linn on oluline, kuna elamine on oluline ja inimene elab ju paratamatult linnas. Aga kuidas elada linnas, mis on tohutu ning keeruline mehaaniline struktuur? Missugused on linnaruumi reeglid? Kuidas keegi linnaruumi tajub ja selles liigub? Kuidas ja kas me julgeme tajuda teisi inimesi, kes liiguvad meiega iga päev samu radu? Kuidas suhtuvad võõrad inimesed sellesse, kui nad märkavad, et keegi kes pole seotud nende igapäeva rajaga, äkitselt tungib sellesse?
Usun sarnaselt situatsionistidele, et elu saab erksamalt tajuda ise enda radade leidmise kaudu, aga selleks, et leida enda rada, tuleb aru saada, mis minu rada ei ole ning missugused on need rajad, mida käivad teised. Situatsionistid ütlevad hästi, et inimene on tihti oma elus kui pealtvaataja, ei ilmuta aktiivust elades läbi mingeid elamismustreid, aga ei võta ise vastu otsuseid. Ent mida teeb inimene siis, kui talle seda peegeldatakse? Kui keset täiesti ootamatus ja sobimatus situatsioonis teda ennast jäljendatakse? Kas ja mil määral tekitab selline ebatavaline ja kohatu käitumine viha, häbi või hoopis ignorantsust? Aga võõrandumine on märk valel teel olemisest. Eriti kui tegu on emotsioonidest võõrandumisega. Tervet võimustruktuuri on väga raske lõhkuda kui mitte võimatu. Siiski saab seda õõnestada igapäevaste väikeste praktikatega.
Inimene ise loob oma hetked, ent selle juures tuleb säilitada ärkvelolek, sest kõik situatsioonid kokku ongi meie elu, mida meil on võimalik ise luua nagu kunstnik loob teost. Ja kui inimesed suudaksid vaadata ja märgata enda ümbrust erksamalt, siis ehk loodakski iga hetk kunstiteoseid.
Liisu Krass
+++
uurin, kuidas inimesed käituvad ebaharilikus situatsioonis (kuidas reageritakse nimele “Edgar”, mis emotsioone tekitab punane pabernelk, suurim soov on raputada unist väikelinna, kus esikohal on pensionärid..
Gerta Vister
+++
Perfomance`i kontseptsioon-mäng
Mängul on palju vorme, kuid mängu tunnetus oleks justkui üks. Mängul on küll kindlad reeglid,
aga sellegipoolest on mäng ettearvamatu. Niikaua kui on eksisteerinud inimkond, on ka tõenäoliselt
olemas olnud mäng. Nii loomadel kui ka inimestel on mängud ning nad on võimelised
kommunikeeruma mängu kaudu.
Juri Lotman pidas mängu oluliseks kultuurinähtuseks, tema kontseptsioonis on mäng
eriliselt rikas, kahekordset tähendust omav tegevus. Mäng on erilist laadi tunnetus, mitte aga
tunnetusele vastanduv nähtus – mäng on otseses seoses tegelikkusega suhestumisega, mitte aga
eemaldumine tegelikkusest. (www.semiootika.ee/uudised.htm).
Inimesed mängivad terve elu – järelikult on mängul seletamatul põhjusel väga tähtis osa. Ja
järelikult tuleb mängida.
Anna Hõbemäe
+++
Uus pilt
Pilt – pilt pildist – uus pilt pildil. Meile tundub, et näeme üht ja sama, kuid tegelikult näeme isegi igal järgneval hetkel oma teadvustatud olemises midagi järjest uut. Pildid muutuvad – silmad tõlgendavad, mälu moonutab, isik üritab võimutseda. Mõnel võib olla igav, teine punnitab arusaama suunas, kolmas kogeb. Midagi muud ma ei tahagi. Asi pole nii väga selles, mis toimub performance’is, vaid mis toimub vaatajas – kas ta mõistab pildi muutumist kolmel korral või sadu kordi enamatel kordadel. Seepärast on vähesed vahendid huvitavad: nendega saab vähem luua, kuid neilt nõutakse rohkem.
Ma ei ole selles pildis oluline. Ma olen vaid vahend, tehniline paratamatus. Minu kontroll on tühine. Keskkond loob, materjal loob, vaataja loob.
Liisi Örd
+++
"Intiimne/Anonüümne"
Antud performance'i peategelasteks on sootsiumist juhuslikkuse alusel
valitud liikmed, kes tuuakse välja neile tavajuhtudel jäävat vähem või
rohkem passiivsest publiku rollist ja lülitatakse performance'i kui
selle toimumisest mitteteadlik aktiivne osaleja. Osavõtja seisund on
ajaliselt piiratud agendina funktsioneeriva kunstnikuga
interaktsioonis olemise kestusega ja kaasamise ulatus ning seega panus
performance'i lõpptulemusena projekteeritud materiaalsesse
installatsiooni kujuneb inimese enda valikutest. Performance'i ruum on
plastiline, liikuv, aktiivselt ümbrusele reageeriv ja aegruumiliselt
mittepiiratud sfäär, millesse sisenemist ja sellest väljumist
kontrollib kunstnik. Aktiivse osa lõppedes jääb igast osavõtjast
memento, 2D objekt, mis kannab endas jäädvustust performance'i
haaratuse hetkest, sisuks inimese eneseväljendus ning on märgitud
kuupäeva, kellaaja ja kohaga, ja mis on ühtaegu ka performance'i
kulgemise staatiliseks vahendajaks.
Osalemise momentide intiimsusest ja olukorra näilisest tavapärasusest
tingitud pole performance suunatud niivõrd pealtvaatajatele kui selles
osalejatele.
Liis Vikerpuur
+++
Filmisin enda meeletut röökimist ja tahan seda esitada televiisorist , et anda edasi suhtumist , mis jama tuleb inimestele televiisorist, kui nad selle lahti teevad , kuidas inimesi kontrollitakse ilma nende endi teadmata, määritakse pähe elustiile, möönutatud tõde jne.
Margus Lokk
+++
Inimestel, eriti pean siin silmas eestlasi, on kombeks vaikida ja kõik probleemid endasse koguda. Kuid mingi hetk nad plahvatavad ja kogu enesesse kogutud viha/kurbus... vallandub välja. Kuid mõned asjad jäävadki ütlemata ning inimest piinama. Inimese plahvatamine on vältimatu, see on nagu täispuhutav õhupall, mis mingil hetkel puruneb.
Olen oma perfomance ülesehitanud aktsioonile, kus igale pealtaavatjale jagatakse õhupall, millele ta saab peale kirjutada märksõna probleemist vm-st väljaütlemata, kuid painavast faktist/faktorist. Nii nagu igalühel on kopsumõõt, on see ka metafooriliselt- kannatuse piir. Õhupalli puhumine, selle kiirus jms on vastavalt inimese nii hingelisele kui ka füsioloogilisele eripärale erinev, kuid siht on ühine - puhuda õhupall lõhki ehk paisata kõik välja.
Katrin
_______________________________________________________
Ehtsa vene värgi õhtud
Avatud on Peterburi kirjaniku, kunstniku ja ajakirjaniku Irina Dudina näitus Poliitilised vaibad.
9.- 11. juulini näeb igal õhtul Dudina naivistlikku filmi Kuidas prükkarid miilitsa ära sõid.
Peale Dudina filmi räägime uuemast vene kirjandusest ja filmist ning vaatame sõprade ringis verdtarretavaid draamasid ning pööraseid komöödiaid.
Kõik õhtud algavad kell 18.oo. Sissepääs 20 krooni
Näitus on avatud kolmapäevast laupäevani kell 17.oo- 21.oo tasuta.
_______________________________________________________
Diverse Universe Tartu Pärmitehase Ferrodrummis reedel 24.04. kell 19.00
Diverse kunstnikud on sel aastal Jaapani, Lõuna-Korea, USA, Läti, Inglismaa, Saksamaa, Prantsusmaa, Nigeeria päritolu - Gatis Vectirans - Auseklic/Usins (Latvia), Lee Jung Hun (Korea), Saskia Edens (Switzerland), Rachel Hoffman (USA), Eseohe Arhebamen (Nigeria), Kwon Soo Im (Korea), Sindy Butz (Germany), ARAI Shin-ichi (Japan), protoPLAY Collective - Beth Greenhalgh & Orion Maxted (England), Yoko Ishiguro (Japan), Chelsea Wolfe & Steve Vanoni (USA), Jean Michel Rubio & 1 Ka (France), lisaks Eesti osalejad.
Programm:
19.00 Saskia Edens (Switzerland)
19.15 ARAI Shin-ichi (Japan)
19.30 Rachel Hoffman (USA) + Eseohe Arhebamen (Nigeria/NewYork)
19.45 Gatis Vectirans - AUSEKLIC/USINS (Latvia)
20.00 Sindy Butz (Germany)
20.15 Mexican Fiesta by Horsecow: Steve Vanoni, Chelsea Wolfe (California). Music by Tatjana Kristall (Estonia), The Flower Vato (USA).
Diverse Universe Performance festival 2009 kulgeb Eestis Tallinn – Rakvere – Tartu – Paide – Pärnu marsuudil ja seejärel kulgeb pikuti läbi kogu Euroopa - Riia – Berliin – Basel – Toulouse – Marseille – Barcelona.
_______________________________________________________
Tartu Kultuuritehase, Baarisaalis,
Reedel, 12. 12. 2008 kl 19
DRAAMAPUNKT
Sandra Jõgeva ja Tema austajad tegutsevad Tartus!
Üritus pole hiljuti Tallinnas Art Containeris toimunu vaid täiesti uus, täiesti erakordne ja täieliselt ennenägematu. Tartlased, tulge vaadake oma uut ebajumalannat ja omandage Tema raamat Draamapunkt!
Reede õhtul kavas:
live performance`id:
Sean Smith (USA)
Christiane Flores (USA/Puerto Rico)
Ernest Truely (USA/Eesti)
+
videoperformance
Joao Caridade (Portugal)
description:
/03:41/ 2004
NeuromarteI.(round cage) is the first part of 4 piece cycle of experimental videos
that includes NeuromarteII(the beach), NeuromarteIII(basement´s on fire)
and NeuromarteIV(...when a plastic hand hits your head.).
The first part introduces a character who makes an attempt to break out
from his own established system of preconceived behaviour by performing
an ascending ritual that will put him on his way to a new place/reality.
+
Sandra Jõgeva novellikogu "Draamapunkt" Tartu esitlus
+
Tartu Sensatsiooniline Kevadbänd unplugged
Kontakt:
Tanel Saar
55941211
Sandra Jõgeva
5543961
Lemmit Kaplinski, kirjastaja (Võluri Tagasitulek):
Sandra Jõgeva on ületanud korduvalt uudiskünnist oma skandaalihõnguliste etteastetega. Laiemat kõlapinda leidis 2007. aastal näituse "Kehaturg" avamise performance "Kadalipp", mille käigus dominateks kehastunud naiskunstnikud piitsutasid ekspositsioonile suunduvaid mehi. Teos tekitas nii käsikähmlusi kui diskussiooni tegevuskunsti eetiliste aspektide üle. Sandra kirjanduslik debüüt "Draamapunkt" jätkab elu ja kunsti sünteesimist ˛anriliselt raskesti määratletavas võtmes.
"Draamapunktis" saavad lugudeks sündmused Sandra elust ja ümbert, teos puudutab üsna paljusid teemasid ja ületab vahemaid USAst Uus-Meremaani. Emotsionaalses mõõtmes kistakse lugeja kaasa autori otsingutesse lunastuse järgi, tema kirgastumishetkedesse ja ajutistesse närvivapustustesse. Samas ristub teost läbiva emotsionaalse teljega alati ka analüütiline, mis püüab astuda sammu kõrvale ja kõrgemale ning selgitada ühe või teise sündmuse tagamaid. Olla korraga sündmuse sees ja vaadata seda kõrvalt on anne, mida Sandra rakendab ühthästi inglite veeniverest, tasulistest domina-sessioonidest kui alkoholist ja ööklubidest kirjutades.
Sandra kirjandus ongi kirja panemine, elu ja kunsti siduv tegevus nagu iga tema performance. Seetõttu sobikski teost kõige paremini iseloomustama väljend "tegevuskirjandus". Tugevad seosed autori muu loominguga annavad teosele täiendava unikaalse mõõtme.
"Draamapunkt" on kunstniku kirjutatud raamat - elust ja kunstist sündinud kirjandus.
KONTAKTANDMED
Kirjastus: Võluri tagasitulek OÜ, Lemmit Kaplinski, lemmit@v6lur.ee, 51 18619
_______________________________________________________
Tartu multikultuurifestival FERRODRUM
Uus multikultuurifestival toob uhiuues Tartu vanas pärmitehases asetsevas Kultuuritehases kokku visuaal- ja tegevuskunstnikud, heliloojad, virtuaalfriigid, muusikud ja fotograafid, vanad elumehed ja noored talendid. Tartu on läbi aegade olnud eesti ajukeskus, kus bullerbylapselikus isolatsioonimullis paralleelselt uuritakse ja puuritake kõikvõimalikke elu ilmnemise vorme. Nüüd on aeg need kõik ühte tünni kokku heita.
Galeriis Ferrodrum, Tartu Kultuuritehas vanas Pärmivabrikus Pikk tn 58 Tartu
17. – 31. oktoober 2008
Reedel, 17. oktoobril
kell 19.00 „Abi Kosmosest"- noorte kunstnike näitus ja lühiperformance´d.
kell 21.00 afterpartyl esinevad bändid Tolmunud Mesipuu ja Soar
Laupäeval, 18. oktoobril
kell 15.00 – 17.00 Pärnu Rahvusvahelise Filmi- ja Videofestivali AV- programm“Virtuaalkeha” – LIVE virtuaalülekanded Ameerika Ühendriikidest, Prantsusmaalt, Itaaliast.
kell 17.00 väljub buss (50 kohta) Tartu Kultuuritehasest Moostesse, kus toimub Mike Hentz´i (USA / Shveits) 48 tunnilise performanceworkshopi KLIIMA lõppvaatus.
Buss tagasi Tartu samal õhtul (ca kell 20- 21).
Festivali raames läbi oktoobrikuu avatud Ferrodrummi galeriis näitused:
SEKS LÄBI PUHVAIKA
Ühe vana elumehe fotopäevikud
MATS ÕUN
Rock'n'Roll is Never Died
PROGRAMMI LÄHITUTVUSTUS:
„Abi Kosmosest" - noorte kunstnike näitus ja lühiperformance´id
Mai Söödi kuraatorinäitus
17. – 31. oktoober 2008
AVAMINE JA PERFORMANCE`ID 19.00-21.00
Afterparyl esinevad bändid Tolmunud Mesipuu ja Soar
Ühiskond vajab ravi ja hoolt.
Abi on teel.
Sirutame kosmosesse käe seda vastu võtma. Kunstnikud annavad, võtavad, paluvad ja kutsuvad abi. Kosmosest. Mõni tutvustab meile suhtluskanaleid kõrgemate jõududega, mõni turgutab fantaasiat, mõni ikka uneleb niisama. Palvetatakse ja saadetakse signaale, varuvariandina konstrueeritakse kosmosesõiduk planeedilt põgenemiseks või asetatakse hellad käed Maa murukamarale. Nagu rahvasuu ütleb: igas abituses peitub abi uba.
Kas teemast on võimalik väärikalt välja tulla?
Iga osaleja esineb visuaalse töö ja 10minutilise perfomance´iga. Ja kes tahab, teeb ühe neist.
Performanced avamisel kell 19.00-21.00
Osalevad: Krista Sokolova, Saskia Järve, Rait Rosin & Gerhard Lock, Margit Lõhmus, Andrus Lauringson, Kirke Kangro, Mai Sööt, Margus Kiis, Eva Labotkin, Sandra Jõgeva, Imat Suumann, Skudrina, Anna Aua, Lauri Pajos, Aive Kalmus, Mihkel Kleis, Irina Krivonogova
VIRTUAALKEHA
Ernest Truely (New York) kuraatoriprogramm
Computer Generated Installation: Gregory Little Body and Blood
Gregory Little's computational animation Body and Blood, refers to the process of “transubstantiation”, the concept of the substance of bread and wine changing into body and blood. The animated image pairs depict the molecular elements of bread, wine, body, and blood morphing into genetic splices. The DNA protein sequences used in this piece are derived from data downloaded from the Protein Data Bank at the Brook Haven Institute. Body and Blood is an executable computer program that can run indefinitely. The programmatic, code-based artwork uses a custom software application developed by the artist to combine and represent sets of numbers describing DNA protein sequences. A second custom algorithm randomly loads and unloads these models and changes their attributes of motion, color, scale, speed, and density over time. In Body and Blood Gregory Little combines, translates and re/de-contextualizes scientific data and cultural mythology, genes and memes.
Live Virtual Performance Second Front Car Bibbe
Second Front presents Al Hansen's Car Bibbe : Unfettered (In the Spirit of Fluxus)
Car Bibbe is a score consisting of written instructions where performers' actions would be determined, originally for up to fifteen cars and operators. However, some of the instructions offered by Hansen were entirely impractical, like “If someone moves, run them down!” For this reinterpretation of the Al Hansen score, Second Front will perform the piece to its logical extreme in the 3D online virtual world, Second Life . Cars will be set on fire; homicidal motorists may be on the loose! Car Bibbe is a signature work Al Hansen developed over the years, and Second Front is excited to be able to fulfil the potential of this work.
SEKS LÄBI PUHVAIKA
Ühe vana elumehe fotopäevikud.
Juba ammu levis Tartu peal kuuldus tuntud punkar Porno isa pornokohvrist. Välja lekkis ka üksikuid pilte eksootilistest kuuekümnendate-seitsmekümnendate stiilis kolhoosikaunitaridest. Ja nii see kohver lõpuks lahti tehtud saigi. Tegemist on väga vahva etnograafilise komplektiga. Ühe vana eluvenna sõbrannade kollektsiooniga, kus esimesed pildid on pärit viiekümnendate lõpust ja viimased üheksakümnendate algusest. Peale prutade on kujutatud ka peopanemist ja mitut autori matsosõpra poseerimas moodsa tehnika taustal.
Ning muidugi autorit ennast, siinkohal ei kommenteeri, eks tulge naised ja vaadake ise... Kogu kupatusel on sees mingi kummaline elurõõm, mis teeb fotopäevikud sarnaseks Juha Vuorineni blogiraamatutega. Selle näituse taustal võib muidugi ka vadrata dionüüsilisest eluviisist, kui jõhkrast ja obstsöönsest kutsest kuulutada kehtetuks kõik keelud ning anduda lakkamatule destruktiivsele orgiale*.
Teise osa näitusest moodustab punkväljapanek kohvrist endast ja selle ülejäänud sisust. Seal on väljas ka kohvri praeguse omaniku Porno ja tema koera Mauksi ühislooming.
Üks sõber küsis, et miks ma sellise näituse üldse teen. Vastan, et tänapäeva kunst ei roki enam sugugi. Kontseptsioonid ja kaastekstid on küll toredad lugeda, kuid kunstikene ise on va impotentseks jäänud. pole enam sisemist jõudu ega ürgset väge meie ontlikes jututubades, padjaklubides ja väljapeetud väljapanekutes.
Peeter Allik
* Eks arvake ise ära kellelt see meelevaldne tsitaat.
ALLA 14 AASTASTELE ON SELLE NÄITUSE KÜLASTAMINE KEELATUD!
MATS ÕUN
Rock'n'Roll is Never Died
«Rockmuusika on ammune huvi Kiek in de Köki plaadimägi oli 80ndate lõpus mu usk, toit ja jook. Veel vanem huvi on pildistamine. Esimese kaamera võtsin kätte 70ndate alguses,» räägib Mats, tunnistades, et algul sihitu fotohuvi sai asjalikumat rakendust ajalehtedes KesKus ja The Baltic Guide töötades. Kontserte sattus mees pildistama juhuslikult. «Et filmindus jäi kiiruses ajale jalgu, ostsin lehetöö tarvis digiseebika. Kibelesin algul sellega igal võimalikul juhul pilte tegema. Sattus ette Jazzkaare kontsert ja fotod jõudsid Jazzkaare veebitegijate kätte. Kutsuti kampa. Sealtpeale on nõudmised nii endale kui ka fotode kvaliteedile ungari tantsule omases tempos kasvanud. Kummatigi kontserdi pildistamine pole stuudiotöö. Sestap pööran enam tähelepanu muusikute nägudelt peegelduvatele emotsioonidele ja kehakeelele. Kui lisaks sellele õnnestub saada pilt, mis on ka tehniliselt hea, olen või sees ja väga rahul,» muheleb Mats.
KLIIMA
48- tunnine performance
algus 16.10. 2008, kell 20.00, lõpp 18.10.2008, kell 20.00
KLIIMA, 48h kinnine performance 10-12 osalejale. 46 tundi kinnine ruum + 2 tundi publikule avatud ruum.
Toimumiskoht: MoKS, Mooste, Põlva maakond (http://moks.ee)
Läbiviija: Mike Hentz (USA / Shveits) http://www.mikehentz.com
Performance idee on luua kollektiivne rituaalne ruum, seda läbi selleks puhuks kavandatud ruumidekoratsioonide, toidu, lõhnade, muusika, provokatsioonide, harjutuste, jms. Performancest võivad osa võtta kõik, selleks eelnevalt soovi avaldanud aga korraldaja (MoKS) jätab enesele õiguse osalejaid kutsuda ja valida (juhul kui soovijate arv ületab KLIIMA mahutavuse). Mike Henz on pikaaegse kogemusega polümeedia kunstnik, muusik ja näitleja, kes on töötanud kollektiivsuse, gruppide ja sotsiaalse ruumiga. Ta töötab kui suur manipulaator, selleks, et tuua välja inimestes peidetud hirmud ja mured, aitamaks neil siseneda kollektiivsesse, jagatavasse ruumi. Ruumi, kuhu iga osaleja panustab.
_______________________________________________________
Jaan Lüsi loeng-häpening
UNIVERSUMI OLEMUSE RADIKAALSEST VAOSHOITUSEST
Kolmapäeval, 17. septembril kell 18.00 Tartu vanas pärmivabrikus, sissepääs Pärna tänava poolt.
21. juunil 2008 kell 19.00 avatati Tartu uues Kultuuritehases Pärna tänava Pärmitehase NG Tartu loominguline üksus Raudtünn
Multikultuuriline Raudtünn (ingl.keel „Ferrodrum") nimi on inspireeritud Pärmitehase torni
sisseehitatud mitmetonnisest kääritustünnist, mis tuleb tegevuse alustuseks välja lõigata.
Yksuses alustab tegevus galerii „Ferrodrum", Non Grata Tartu tugipunkt „NG Tartu" ja
valdkondadevaheline kooslus Multikultuuriline Raudtünn.
Yksus hakkab osutama ühiskondliku ravi teenust Emajõe Ateenas. Meetodid saavad olema
eri valdkondade ja generatsioonide sümbioos, kultuuriaktivism, plahvatus ja radikalism,
loominguline brutaalne orgasm ja ühiskonna tohtrite ja imeravitsejate koos- ja selgitustöö
avalikus ruumis, näitusetegevus ja loominguline kvaliteedikontroll.
Üksuse administratiivjuhiks on Mai Sööt, kunstiliseks juhiks Peeter Allik, kvaliteedikontrolli
komisjoni kuuluvad Al Paldrok (kujutav kunst), Märt- Mattis Lill (muusika) , Lemmit
Kaplinski (kirjandus), Meelis Friedenthal (teoloogia), Mattias Merilai (semiootika), Margus Kiis
(kunstiajalugu).
_______________________________________________________
Mis on Tartu Kultuuritehas? Madis Mikkor - kultuuritehase tegevjuht:
Tartu Kultuuritehas oli juba kaua ootatud-räägitud. Linna arengukavasse sisse kirjutatud ja
konverentsidel maha hõigatud. Hiljuti loodi Tartu Kultuuritehase MTÜ, mille missiooniks on
soov luua avatud ruumi, ideede kaev, koht, kuhu võib lihtsalt laadima tulla, aga ka tipptasemel
loomega tegeleda. Eelkõige vajadus ühte kohta kokku tuua looming ja selle "tarbijad". Osade
ruumide (ca 250 m2 ateljee, stuudio, jms pindu) väljajagamine toimub konkursi alusel. 30.juunil
lõpeb taotlusvoor, praeguseks on huvilisi igale toale kaks-kolm. Kriteeriumiks nagu ikka ideede
värskus, portfoolio ja maja täitmisel multidistsiplinaarsuse saavutamine. Kindlasti saavad seal
olema lisaks saalidele galerii, raamatukogu, residentuur, avatud ateljee, seminariruum jms. Aga
veel on ruumi väga headele ideedele.
