"Futurism graafikas, Pärnus" Andrei Ksenofontov
"Kunstifestival toob vaatajani futuristliku ilu" Marian Kivila ( Pärnu Postimees)

"“In Graafika” ülistab tsivilisatsiooni" Silja Joon, Karin Klaus (Pärnu Postimees)

""In graafika” + PNP = futurism" Siram (Sirp)
"“In Graafika“ levitab loomevabadust" Ville Karel (Pärnu Postimees)
"Aeg, ruum ja graafika" Marian Kivila

"Kunstifestival toob vaatajani futuristliku ilu" Marian Kivila ( Pärnu Postimees)

“In Graafika” festival toob Pärnusse tuhandeid töid ja hulga kunstnikke. Tänavakunstnik SP38 lubab linlasi üllatada kuldsete jänestega.

Homme avatakse Pärnus järjekordne rahvusvaheline “In Graafika” festival, mis kannab nime „Futurism“.

Utoopiatest lähtub enamik laupäeval avatavatest näitustest, mis on hõivanud raekoja, Port Arturi, Endla teatri, Tartu ülikooli Pärnu kolledži ja kunstnike maja ruumid.

Näituseavamiste jada saab alguse kell 14 raekojas ja liigub seejärel Port Arturisse, Endlasse, kolledžisse ja lõpuks kunstnike majja. Kunstihuvilised saabuvad selleks puhuks Pärnusse traditsioonilise eribussiga. Pühapäeva lõunal toimub raekojas ühendfestivali teise ürituse, Pärnu nüüdismuusikapäevade avakontsert.

Visuaalkunsti surm

Kunstnikud Marko Kekiðev ja Dmitri Makonnen on Port Artur 2s üles pannud valiku teostest, mis esitlevad nimekate Moskva ja Eesti graafiliste disainerite uuenduslikke mõtteid pealkirja all “Futurismipäike tõuseb”.

Newyorklased Nathan Meltz ja Erik Sanner toovad Pärnusse oma tehnokraatlikud animatsioonid ja interaktiivsed videoteosed, andes aimu läänepoolkera tehnokraatiakunstist.

Rühmituse C.n.O.P.T. sünged mängud käsitlevad humoorikas võtmes futurismi pahupoolt ehk visuaalkunsti väidetavat surma.

Raekojas avatakse Taje Trossi isikunäitus „Experimentaalne instrumentaarium“, mis käsitleb uusi ja töödeldud futuristlikke muusikainstrumente, ja Sven-Erik Stambergi “Futuristlik kollaaž“, mis on verivärskelt valminud just festivali tarbeks.

Rahvusvahelistel üldnäitustel esitlevad loomingut kunstnikud Mehhikost, Jaapanist, Koreast, Hiinast, New Yorgist, Texasest ja Californiast, Rootsist, Soomest, Hispaaniast, Saksa- ja Prantsusmaalt. Muidugi on kohal Eesti trükikunstnike paremik.

Raul Meel teeb oma 70 aasta juubeli eel monumentaalse personaalnäituse Endlas.

Kunstnike maja galeriis on kõigil võimalik tutvuda Albert Gulgi futuristliku maailmaga oma täies ilus ja vägevuses.

”In Graafika” noortenäitused on väljas kolledžis ja need on koostanud Eesti litograafiakeskuse vedaja Jaak Visnap ning Eesti kunstiakadeemia professor Urmas Viik.

Festivali avamisel esineb raekojas tegevuskunstnik Elijah Värttö Austraaliast, Soomest toob Pärnusse näituse Juhani Järvinen.

Pärnusse jõuab tänavakunstnik

Üks “In Graafika” välismaistest osavõtjatest, Berliinis elav ja kogu maailmas tegutsev prantslasest kunstnik SP38 oli nõus kõnelema nii oma varasemast loomingust kui festivaliplaanidest.

SP38 on Pärnus juba mitmendat korda. Kunstnik tegeleb nii performance’i kui visuaalkunstiga, seepärast on ta saanud osaleda nii tegevuskunstifestivalil “Diverse Universe” kui “In Graafikal”.

“Tähtis roll minu loomingus on tänavakunstil,” kinnitas SP38. ”Igal pool, kus ma käin, jätan endast jälje linnaruumi, kleepides sinna eri sõnumitega plakateid. Et minu kunst võtab kohati üsna ühiskonnakriitilise mõõtme ja on mõeldud tavainimesele, on tänav parim keskkond sõnumi edastamiseks.”

Galeriisid külastab elanikest väga väike osa, seega on võimalus massidele mõtteainet pakkuda nullilähedane. Pärnu reklaamtahvlitele sai kleebitud ise sõnumiga plakateid, näiteks “No Propaganda” (“Ei propagandale!”). “Kummaline, et Pärnus tänavakunsti põhimõtteliselt ei eksisteerigi, Berliin on selles mõttes väga rikas,” lisas mees.

Kas kunstniku loomingu eesmärgid on seega pigem sotsiaalsed kui eneseteraapilised?

“Ma arvan, et selles suhtes valitseb võrdsus. Kunst on minulegi teraapiline ning kui end ravitud saan, ilmselt lõpetan loominguga tegelemise. Looming nõuab impulssi ja enamasti on see kas või kaudselt seotud isiklike probleemidega, mis leiavad lahenduse kunsti kaudu,” arvas SP38.

Kunstnik soovib Pärnus metsikutes kogustes trükkida ja kavas on teha kuldsete jänestega pannoo. “Kasutan üht motiivi üsna pikka aega ja katan kõik linnad samade märkidega. Kuldne jänes on minu loomingus uus sümbol, futuristlik lähenemine. Jänes sümboliseerib kiirust, mis on futurismilegi omane märksõna,” selgitas ta.

TAGASI

"“In Graafika” ülistab tsivilisatsiooni" Silja Joon, Karin Klaus (Pärnu Postimees)

Graafika on trükimeedium, mida on väga lihtne posti teel levitada, ja kunstnikel endal pole vajadust kohale sõita, tõdes Pärnu “In Graafika” festivali korraldaja Al Paldrok. Tänavusel festivalil osaleb oma töödega üle 100 kunstniku Euroopast ja Ameerikast.

Laupäeva lõunal alanud graafikanäituste avamisele, mis sai alguse Pärnu raekojast, jõudis sadakond kunstisõpra, sealhulgas bussitäis kunstitudengeid, kriitikuid, kunstnikke Tallinnast, samuti graafikud Soomest, Prantsusmaalt, Venemaalt ja Austraaliast.

Selle aasta festivali teema pakkus välja Moskvas elav graafiline disainer Dmitri Makonnen. “Tema rääkis, et Venemaal tähistatakse kohaliku futurismi sünnipäeva, ja oli valmis Pärnusse tooma Vene futurismi väljapaneku,” märkis Paldrok.

Eluga seotud kunst

Futurism on paratamatult seotud inimkonnaga ja praegused arusaamad futurismist on futurismi algmõttele ehk vastuvõtmatudki, pakkus Paldrok. Päevakorral on taaskasutus ning kunagi varem pole tehnika areng olnud nii kiire kui praegu. Futurism ongi ülistuslaul tehnilisele arengule. “Futurism ja masinad ei kao kunstist kuhugi, sest nad ei kao elust. Kunst ja elu on alati lahutamatult seotud. Ega me vaata oma väljapanekutel tagasi algupärasesse futurismi, otsime selle voolusid tänapäevasest loomingust,” selgitas Paldrok.

“In Graafika” omapära on asjaolu, et linna näitustepinnad on graafikaga üle külvatud: Port Arturis on viis näitust – teisel ja kolmandal korrusel kokku viies ruumis. Kaubanduskeskus on mitmel aastal olnud festivalikorraldajate koostööpartner. “Nende saalidel on ilusad valged seinad, mis lubavad hästi kunsti eksponeerida. Seda enam, et kunstihalli ruumidega ei saa arvestada, ” märkis Paldrok.

Port Arturis väärib tähelepanu Eesti kunstiakadeemia graafikaosakonna üliõpilaste näitus, kus tudengid on oma töödes loonud uusversiooni 1970ndate Eesti tippgraafikute Jüri Arraku, Vive Tolli, Marje Üksine, Vello Vinni, Evi Tihemetsa, Mare Vindi ja Leonhard Lapini loomingust.

Paldrok naasis äsja kunstirühmituse Non Grata näituste ja performance’i tuurilt. Rühmituse koosseis muutus reisi käigus, sest kunstnikke liitus ja lahkus. Kahe kuuga läbiti USAs ligemale 30 000 kilomeetrit.

Alustati New Yorgist, kus tehti kaks näitust ja kaks tegevuskunsti-etteastet, sealt liiguti Kentucky osariigi kaudu Texasesse, neis osariikides esineti kokku neljas linnas. Näitustel oli esindatud Pärnu koolkonna graafika, autoriteks Peeter Allik, Toomas Kuusing, Taje Tross ja Anonymos Boh. Seejärel sõideti New Orleansi kaudu Miamisse, seejärel väisati ülesastumistega Arizonat ja Californiat, kust suunduti põhja. Tuur lõpetati New Yorgis.

Raekoja suures saalis välja pandud graafika on Paldrokil kogutud viimase esinemisreisi ajal. “Üks eesmärke, miks reisime maailma kunstifestivale pidi, on see, et kogume töid filmifestivali, “In Graafika” ja “Universe Diverse’i” tarbeks. Non Grata kunstikogu on tänu sellele juba küllalt kopsakas,” nentis ta.

Küpses eas kunsti juurde

Endla teatris avas vanameister Raul Meel oma 70 aasta juubeli eel personaalnäituse „Araabia numbrid”. Teatrigalerii seinu katavad tööd lõputute numbrite ja numbrikombinbatsioonide jadadega, kokku üle 200 lehe.

Araabia numbrid on Meele loomingus pigem vaimsed ja intellektuaalsed sümbolid, mitte pelgalt tänapäeva arvutamiskeskse maailma peegeldajad.

Ligi 100 isiku- ja 500 üldnäitusel esinenud Meel ütles väljapaneku avamisel, et kuigi ta ennast dadaismi ega futurismi järgijaks pole pidanud, tunduvad selle näituse ideestik ja praktika olevat üsna lähedased just nende kunstivoolude pärandile.

„Olen jõudnud üle kontseptualismi olemiseni, mida rahvusvahelises kunstiteoorias tähistatakse terminiga „Raul Meele müstiline kontseptualism”,” kõneles Meel. „Tundub, et on kujunemas veel rida kunstnikke, kelle loomingut võiks määratleda terminiga „Eesti müstiline kontseptualism”.”

Tartu ülikooli Pärnu kolledži fuajees näitavad oma loomingut Eesti kunstiakadeemia avatud akadeemia üliõpilased, kelle kivitrükis tööd on teostatud aastail 2008-2010 Eesti litograafiakeskuses. Väljapaneku koostasid Eesti litograafiakeskuse vedaja Jaak Visnap ja Eesti kunstiakadeemia professor Urmas Viik.

Kuna avatud akadeemias õpivad 18-80aastased tudengid, annab näitus ülevaate eri põlvkondade ellusuhtumisest ja probleemikäsitlusest.

„Paljud inimesed pöörduvadki kunsti juurde alles küpsemas eas,” rääkis Visnap. „Avatud ülikoolis saab kunstiteadmisi omandada igaüks ja on imetlusväärne, kuidas inimesed, kellel pere- ja tööelu ammu paigas, ei ole loobunud oma unistustest, kes tunnevad end, vaatamata vanusele, noorena ja tulevad õppima.”

Tööde temaatika on mitmekesine, õpilased mõtisklesid töötubades rahu ja vabaduse üle, aga püüdsid oma loomingus väljendada sotsiaalseid või päevakajalisi ideidki.

„Tulemused on huvitavad,” tõdes Visnap. „Ka siin väljendub põlvkondade erinevus. Vahel tuleb kunstiakadeemiasse ehk liiga noori inimesi, kel ülisuured isiklikud ambitsioonid, kuid väike elukogemus. Võib juhtuda, et nad ei suudagi end kunstis väljendada, kuna ootused on nii suured. Elukogenud inimesed pole nii kinni oma ego tasandis, isiklikes probleemides, nad on avatuma ellusuhtumisega.”



Futurism

Futurism on 1909. aastal Itaalias tekkinud kunsti- ja kirjandusvool.

Futuristide manifesti looja on Itaalia luuletaja Filippo Marinetti, kes 1909 teatas ühes Pariisi ajalehes, et tsivilisatsiooni saavutused on imepärased ja nõuavad uut tüüpi kunsti. Vana kunst on kõlbmatu ja muuseumid on surnuaiad. Tehnika areng ja selle kajastamine on väärtuslikum kui inimhinge probleemid.

Aasta pärast esitati teine, futuristlike maalikunstnike manifest, mille kohaselt maalikunst pidi loobuma traditsioonilistest motiividest, näiteks aktimaalist. Futurism väljendabki tänapäeva maailma kiirust ja eripalgelisust, ülistatakse sõda, tehnikat, dünaamikat.

Allikas: Vikipeedia



“In Graafika” näitused

Pärnu raekojas

Eksperimentaalset instrumentaariumi eksponeerib Taje Tross. USA kunstnike graafikaväljapanek kannab nime “Neofuturism”, sellel osalevad Joseph Velasquez, Ryan O’Malley, Amazing Hancock Brothers, Tom Huck, Dennis McNett, SP 38, Nathan Meltz, Favianna Rodriquez, Sean Starwars, Christal Kanney. Üleval on New Yorgi kunstnike Sven Erik Stambergi ja Nathan Meltzi näitus “Futuristlik kollaaž” ja austraallase Elijah Värtto “Leitmotif Limbo”.

Port Artur 2

teise ja kolmanda korruse saalides. Eesti ja Venemaa graafilise disaini näitus ”Futurismipäike tõuseb”, mille kuraatorid on Marko Kekišev ja Dmitri Makonnen. Eveli Variku ja Hille Karmi installatsioon “Futurism on väsitav, elu on väsitav …”. Erik Sanneri (New York) interaktiivsed installatsioonid. “In Graafika” noortenäitus ja rühmituse C.n.O.P.T väljapanek “Sünged mängud”.

Endla teatris

Raul Meele ”Futuristlik tekstimassiiv”.

Tartu ülikooli Pärnu kolledžis

“In Graafika” noortenäitus II, kuraator Jaak Visnap.

“In Graafika” üldnäitus, kus esinevad Connie Zamorano, Patric Seal, Kathie Seal, Mikey Dwitt, Morgan Schagerberg, Jones Curtis, Toomas Kuusing, Eesti vabagraafikute ühendus.

Pärnu kunstnike majas

Albert Gulgi “Futuristlik maailm”.

TAGASI

""In graafika" +PNP=futurism Siram (Sirp)

Laupäeval, 8. jaanuaril avati Pärnu rahvusvaheline „In graafika” festival ja Pärnu nüüdismuusika päevad „Futurism”. Näitused on avatud jaanuari lõpuni, töötubade ja muusikaprogrammiga  saab tutvuda http://printmaking-in-2011.tk/. Korraldajad annavad sellega oma panuse vene futurismi 100. aastapäeva tähistamisse, otsides futurismi tänapäeva kunstist. Kummatigi on see üsna raske ülesanne, sest futurism oli tõupuhas modernistlik liikumine, mille paatos rajanes siiral usul helgesse tulevikku, milleni viib tehnoloogia areng. Tehnoloogia ja selle areng on meie aja nähtus. Helge tulevik kuulub tehnoloogiaettevõtete  omanikele ning e-sihtasutuste juhtidele.       

Kahtlemata maitsevad ka kunstnikud tehnoloogia arengu magusaid vilju: näiteks nad võivad kulka taotlusi võrgu kaudu esitada ja maalimotiive projektori abil lõuendile lasta, kuid arvamusse, et see kõik toob kaasa üksikisiku kirgastumise ja inimkonna õnne, näivad nad suhtuvat pigem skeptiliselt. Futupessimismi eredaks näiteks on näituse rahvusvaheline osa raekojas, kus esinevad juba  tuttavad rühmad Amazing Hancock Brothers ja Cannonball Press Ameerika Ühendriikidest. Nad külvavad vaatajad üle sadistliku infotulvaga. Uutest esinejatest defineerib The Dirty Printmakers of America Ameerikat kui põrgut, Hiinat industriaalrevolutsiooni, Jaapanit tehnikaulme, Prantsusmaad tehnokraatiaõuduse kaudu.       

Raekoja näitus on kujundatud väga kummaliselt. Seal on segiläbi välisesinejad, meie klassikud, naivistid, animatsioonid, sekka Taje Trossi installatsioon laiali eri ruumides. Kindlasti on sellisel lavastusel mingi kontseptuaalne tagamõte, kuid väga erinevate teoste vaatamist see igatahes ei soodusta ja paljud tööd kaotavad ses segaduses. Näiteks Erik Stambergi suurejooneline „Futuristlik kollaaž”, samuti  pisitelekatesse muude asjade vahele pistetud newyorklaste Nathan Meltzi ja Erik Sanneri vaimukad videod.     

Kohalike noorte tööd pole nii rokokoolikult lärmakad, kuid sisuliselt teevad ka litokeskuse  (TÜ kolledžis) ja kunstiakadeemia (Port Artur 2-s) tudengid sapiseid märkusi oleviku kohta, mis siis ju klassikaliste futuristide perspektiivist ongi tulevik. Ilmselt on peale kasvanud põlvkond, kellele kestva oleviku tehnoglamuuri pealiskaudsus ongi ainus reaalsus ja see kandub ka kunsti, seega ei ole välimiku hindamisel võimalik kindlaks teha, kas ollakse kriitilised või konformistlikud. Litokeskuse noorte tööd on kantud puberteetlikust emoprotestivaimust,  kunstikünnist need ei ületa (kui ehk välja arvata Mart Veelma). EKA väljapanek, mille on kokku pannud Urmas Viik ja Eve Kask, jääb samuti kõledaks. Tunni teema oli meie graafika vanameistrite tähtteoste tõlgendamine, aga enamikul juhtudel ei ole see tudengitele pinget pakkunud.   

Küll hakkab positiivselt silma noorte graafikute rühmituse Siht projekt. Inimkujulised märklauad on kirjatud meie progressiivse e-riigi innustavate hüüdlausete parafraasidega ja vaatajad saavad nende pihta tulistada. Visuaalne ja kontseptuaalne selgus pluss osalemisvõimalus vaatajale on alati hea retsept.   

Futuristliku kunsti nagu ka modernistliku ulmekirjanduse tegijad unistasid, et areng mehaanika vallas võimaldab meil füüsiliselt ja kiiresti läbida pikki vahemaid näiteks teistele planeetidele. Albert Gulk (näitus Kunstnike Maja galeriis) joonistab maaväliseid olendeid ja superkangelasi, kellega neil reisidel kohtuda saaksime. Areng on paraku toimunud peenemates  sfäärides. Info liigub küll uskumatult kiiresti ja kaugele, aga meie lihakehad on endiselt universumi mõõtmetega võrreldes suhteliselt paigal ja jäävad nukra näoga infole järele vaatama. Seda frustratsiooni aitab leevendada virtuaalreaalsus. Meie avatarid võivad küberruumis küll mõnusalt meelt lahutada, aga kui on tarvis midagi reaalset korda ajada, näiteks digiretseptiga rohtu osta, siis tundub sageli, et tehnoloogiast on rohkem tüli kui tulu. Seega on  ulmekollid Gulgi piltidel deporteeritud tagasi meie alateadvusse koos kõigi muude müütiliste tegelaste ning eskapistlike avataridega. Tõelist industriaalajastu hõngu on tunda Taje Trossi installatsioonis „Eksperimentaalne instrumentaarium”. Teosed rajanevad robustsel mehhaanikal: äraspidine kiiktool, lõõtspillidega kiik, rääkiv klaver ja helisev kleit tekitavad kõik kasutamisel helisid ja annavad seega tavapärastele disainesemetele muusikalise  mõõtme, omandavad võime kasutajat ja vaatajat sõna otseses mõttes ja häälekalt kõnetada. Toodete disain (mille juures on Trossi aidanud Billeneeve, Meeland Sepp ja Taave Tuutma) on üsna konstruktivistlik ja minimalistlik, seega igati sobilik vähemalt vene futurismiaadet jagama.       

Teine vana hea päris-futurismi esindaja on Raul Meel, kes jätkab vankumatult visuaalse teksti ja konkreetse luule tootmist. Seekord on terve Endla teatrigalerii täis tema kujundatud numbreid, kus Times New Roman lainetab meeleolukalt nii bold’is kui italic’us. Meele looming on modernismiga otseses geneetilises seoses. Ta ei dekonstrueeri, ei ironiseeri, lihtsalt arendab edasi pärandit, mis on läbi futuristide,  vene konstruktivistide ja avangardi otse tema ateljeesse jõudnud.     

Hea fantaasia korral võib selle liini jätkumist  märgata rühmituse C.n.O.P.T. väljapanekus „Sünged mängud” Port Artur 2-s. Rühmitust esindab seekord kolm kunstnikku, kellest üks on Ville-Karel Viirelaid, õppinud Academia Non Gratas, kus Raul Meel on alati hinnatud meistri staatuses olnud. Näitus koosneb raamitud tekstidest, kus kirjeldatud visuaalkunsti šedöövreid ilukirjanduslikus vormis; kaasneb ka raamat samade juttudega.     

Selline lähenemine C.n.O.P.T-ilt on üllatav, sest tavaliselt on nad hiilanud oksendamise, vägivalla ja muude füsioloogiliste kujunditega. Ilmselt on asi selles, et ülejäänud kaks autorit on noored kunstiteaduse taustaga daamid Marian Kivila ja Sandra Vellevoog, kes on ilmselgelt  võimu haaranud. Ville-Karel Viirelaid on loovutanud oma positsiooni ideoloogilise juhina ning taandunud kaasautori ja disaineri rolli. Viimase kallal võiks norida, seda eriti raamatu osas. Üleminek pungilt intellektualismi aga ei saagi väga valutu olla. Nende näitus on kokkuvõttes siiski rahustav ja nauditav tervik. Täiesti eraldi käsitlust nõuaks plakatinäitus, mille on kureerinud Marko Kekišev ja Dmitri Makkonen. Viimane on haaranud Venemaalt  nii akadeemikuid kui alternatiivtegijaid. Eraldi käsitlust ei ole ära teeninud vabagraafikute liidu väljapanek: sellega ei pea ma silmas konkreetseid töid, vaid kontsepti, selgroo ja läbimõelduse puudumist. 

Seekord on „In graafika” festival varasematega võrreldes koomale tõmmatud. Puuduvad monumentaalsed performatiivsed etteasted ja ka näitusi on vähem. Kindlasti on üks põhjus masu ja näitusepindade vähenemine Pärnus. Meeleolu on rahulikum, mis on ses mõttes hea,  et kogu asi on hoomatavam, teisest küljest jäi vajaka ekstaatilistest elamustest, mis on antud ettevõtmise puhul juba normiks kujunenud – ega kõike head korraga ei saa.

TAGASI

"“In Graafika“ levitab loomevabadust" Ville Karel (Pärnu Postimees)

Festival In Graafika pole kunagi olnud trükitehnika traditsiooniline väljapanek. Pigem
on tegu kunstifestivaliga, mille eesmärk on mängida kujutava kunsti ja elu vahelisel
väljal, tehes jänesehaake, uurida piirialasid, neid ületada ja ümberkujundada. In Graafika
on fenomen, mida üheselt hoomata ja lahtimõtestada on piisavalt keerukas ja vahest ka
ebatarvilik. Inglise keelne termin "printmaking" sõnastab selle nähtuse täpsemalt kui
maakeelne "graafika" sest kaasaegsele kunstnikule jääb vaid ühele kindlale tehnikale
toetumine kitsaks ja ahistavaks, ning ta valib tehnilise teostuse vastavalt sellele, mis
teatud ideed kõige paremini väljendada suudab – ehk mis võimaldab vormida ideest
reaalsusesse võimalikult suurema ja selgema jälje. In Graafika propageerib muuhulgas
loovisikule kõige tähtsamat –loomevabadust. "Tempel mällu!" – on olnud sageli
festivali hüüdlauseks.

Viimaste aastate koostöö Nüüdismuusikapäevadega on kaasanud parimatel hetkedel
ka tavaliselt konservatiivsemad heliloojad ja muusikud postmodernistlikku
eksperimetaalsesse loomeruumi. Selle tulemiks on mitmeid paradigmasid
muutnud performansid ja pikad vaidlused ning arutelud kunsti ja muusika
haakumispunktide, eetika ja tulevikuvisioonide üle.

Seekordne Vene futurismi sajandale aastapäevale pühendatud festival suudab tavapäraselt
pakkuda üllatusi ja ebakonventsionaalseid lähenemisi. Futurism sobib ka In Graafika
esteetika ja mõtteviisiga igati kokku – futurismile on omane vanade kultuuritraditsioonide
hülgamine. Originaalses Futuristide manifestis kuulutatakse isegi, et tsivilisatsiooni
saavutused on imepärased ning nõuavad uut tüüpi kunsti. Vana kunsti peeti
kõlbmatuks ja muuseume surnuaedadeks. Enamike sajandi alguse kunstnike uudsuse
ja tehnikavaimustus vaibus küll märgatavalt nähes sõjatehnika kasutamist Esimeses
Maailmasõjas. Nagu mujal maailmas, olid ka Venemaal liikumise algatajateks hoopis
luuletajad, keda üldsus pidas esialgu vaid tüütuteks veiderdajateks, kuid aega mööda
liikus mõtteviis ka teistesse kunstiliikidesse ja futurism sai suureks loominguliseks
vooluks tungides isegi poliitikasse. Vene futuristide üheks loosungitest oli lahtiütlemine
dekadentlikust minevikust ja inimtahte, mis trotsib determinismi ja harjumusi, maksmapanemine.

 

Linnagalerii uutes ruumides avatud In Graafika ühisnäituse rahvusvaheline väljapanek
viib futurismi juurde vaikselt ja salamisi – midagi ei ehmata ega hammusta.. Selgeid ja
ilmeksimatult klassikalisi futuristlike teoseid on seal vähe, kuid minnes sinna väikeste
algteadmistega sellest põnevast nähtusest, võib naudinguga lugeda töödest vihjeid,
interpretatsioone (võib olla isegi meelevaldseid, kuid siiski huvitavaid) futuristlikest
suundumustest loomulikult kaasaegses kastmes. Näitusel on segi paisatud Soomlaste
ugrilikult abstraktne graafika, Ameeriklaste poliitiline plakat, videoinstallatsioonid,
monokroomsed kollažid ning ebaharilikud helitekitamise vahendid (nimetaksin neid
antipillideks). Kõik see aga töötab ja täiendab üksteist. Süvenemise ja hea fantaasia
korral leiab isegi kunstivõõras vaataja end mingi kummalise kaasahaarava narratiivi
seest – argipäeva talumatu kergus vajub kuhugi tahaplaanile ja avaneb kunstimaailma
ideedegalaktika oma lõputute keerdkäikude ja kõverpeeglitega.

In Graafika näitused on Linnagaleriis, Kunstnikemajas, Port Arturis, Endla teatris ja

Tartu Ülikooli Pärnu Kolledžis avatud veel kaheksanda Veebruarini.

TAGASI

"FUTURISM GRAAFIKAS, PÄRNUS" Andrei Ksenofontov

Kui ma In Graafika näituse "Futurism" avamisele bussiga Pärnusse sõitsin, rääkis reisinaaber
Tõnis Laanemaa, kuidas tal 1960-tel aastatel trolliga sõites tukk peale tuli ning tulevik
kangastus. Ta nägi tulevikulinna nagu neid tol ajal optimistlike ajakirjade illustratsioonidel
kujutati. Taustaks mängis muusika, mis koosnes ainult puhastest helidest, ehk siis bussi
elektrimootori vilin. Tõnis Laanemaa nägi Mustamäed enne, kui see laiuva nõmme liivasest
pinnasest välja kasvas. Keset vana kunstniku pajatust helises mobiiltelefon. Niisugust
lutsukivi moodi multifunktsionaalset kommunikatsioonivahendit nägi umbes samal ajal,
või natuke hiljem, unes keegi telesarja "Star Trek" rekvisiidimeister. Olevik on mineviku
fantaasialendude vang. Lohutab see, et meil on võimalus omakorda tulevik vangi võtta
sellest und nähes. Kas tulevik on täis neid lihalikke sisalikke, millistega Albert Gulki pliiats
suuremõõdulisi pilte täidab? Või on see numbrite proovitükk, mille arvuti häälepuhastuseks
välja köhib, enne kui mõtlema asub? Raul Meeli "Futuristliku tekstimassiivi" Endla teatri
fuajees võib ju lühidalt kokku võtta kui "1 – 150 jne," aga vaatamata pealtnäha sisutühjusele
jääb vaataja seisma lehe ette, mis on täis ühtesid nagu vihma. Järgmine leht on täis kahtesid,
mille kaarkaelad moodustavad lehe peal kokku hoopis pehmema faktuuri. Endla teater
oli avamisel täis inimesi, kes teineteisest üle ja mööda astudes pildi juurest pildi juurde
kõndisid truult õigest numbrijärjekorrast kinni pidades. Kui Raul Meel esindab konkreetset
luulet, siis Marian Kivila, Ville-Karel Viirelaid ja Sandra Vellevoog ehk rühmitus C.n.o.p.t.
esinesid 'konkreetsete novellidega.' Nad vaatasid kunstiajaloost tuntud töid, said sealt ideid
ning kirjutasid ühele pildipinnale ära mahtuvaid lugusid. Kunstil on võime inspireerida, nagu
C.n.o.p.t.-lased taasavastasid.

Kui tulevik tuleb läbimurdega, hõikega, siis plakat on kõige futuristlikum meedia läbi aegade.
Plakatikunstnik on see, kes õhus olevat viimast muutust enne teisi märkab ning sellest oma
plakati keele vormib. Moskva plakatikunstnike töödest paistab pealmine kiht teineteisest
üle kleebitud kuulutuste kihilisel makulatuuril, sureva pubipidaja viimane menüükritseldus
kriidiga tänavatahvlile. Nagu Dima Kavko futurismiteemaline vasaku käe kirjaharjutus
hallil poognal, mille on endast välja kerinud hädasti puhastamist vajav paljundusmasin: F.
T. Marinetti futurista zang tumbtumb Adrianapole ottobre 1912 tuuumb tvuuvm tuuuum
tuuuum parole in liberta Kavko edizione futuriste di "Poesia Corso Venezia '61 Milano
1924. Sest kõik klants ja glamuur on hetkelised, järele jäävad kaubatootmise prügimäed ja
kõnts, milles ühinevad minevik, olevik ja tulevik. Anna Naumova vabakäejoon lööb klahvid
klaverimängija ümber pahvakusse, nagu oleks Manhattani siluett õhku lastud. Artem Gridini
vabahõlmalahtilöök paljastab "Look at me." Eesti plakatikunstnikud Marko Kekisheviga
eesotsas võtavad end ise kokku suure arvutidisainitud siirupilaiguga põrandal, ehk Eesti
tulevik on magus. Sest plakatikunst ujub ikka propaganda ja ideoloogilise iroonia vahel.
Ent kui sa näed Tuutut, kodanikunimega Taave Tuutmaa, Taje Trossi eksperimentaalse
muusikainstrumendi "Metrorock" tugitoolis küljelt küljele tiksumas, seljatoeseieri kõrge oda
kõigub kui metronoomi käsi, pendel kolgib vastu kahe kopsiku põhjasid, siis tuleb meelde,
et kell on mehhanism, mis viib tulevikku. See on rikkis uur, mis ripub ketiga Tuutu kaelas,
sest mobla, see lähimineviku tulevikuajanäitaja, kadus ära. Uuri kohal mustas habemes särab
kellapäkapiku naeratus. Ennist mainitud makulatuur on kollaažikunstnike inspiratsiooni ja
toormaterjali allikas. Ajakirjaväljalõigetest ja pilvefotodest seab Sven-Erik Stamberg kokku
sarja "Rajonismi võimalused I – XIX" ehk ulmelised taevamaastikud. Inglid ülal, mida nad
näevad? Al Paldrok, valjuhääldi käes, noori ja vanu uuele avamisüritusele juhatamas.

Ent ka sellel lehelool on tulevik, lõpp ettenähtud kohas, mispärast jäävad siin üldse

mainimata, täiesti teenimatult, paljud teised esinejad. Aeg teha kokkuvõte. Need siiski ei
ole Albert Gulki sisalikud, kes tulevikku täidavad. Need sisalikud on meie olevik, mida
kunstnik diskol ja jäätisekioski ümber näeb, natuke põnevamal kujul. Nagu üks C.n.o.p.t.-
lastest Marcel Duchampi "Purskkaevu" ehk teatud-tuntud fajanssanuma juures mõtiskleb,
võiks kunstnik näha oleviku maitsetus ja hallis tagahoovis "juba valmis meistriteost, mitte
murda pead selle üle, kuidas seda veelgi isikupärasemaks muuta. Ta võiks olla piisavalt tark,
et leida moodus ja meedium, kuidas juba olemasolevat kunstina esitleda." Ja nii kunstnik
teebki, nagu Raul Meel halle ja harjunud numbreid konkreetseks luuleks kokku seab ning
Moskva plakatikunstnik talvehallile krohviseinale justkui rasvakriidiga tulevikuuudiseid
kritseldab. Sest see iga sündmuseplakat just ongi, uudis määramatust ja vormitust tulevikust,
näiteks "filmi "Inimene filmikaameraga" linastamine, hanukka puhul pontšikutega, 4.
detsembril 18:00, Streletskaja 2." Igaüks võib siinkohal tulevikukuulutamise Aleksandr
Lartsevi käest üle võtta.

TAGASI

"Aeg, ruum ja graafika" Marian Kivila

Pärnu In Graafika festivali traditsioon sai alguse üheksakümnendatel veel tollase
Sütevaka Humanitaargümnaasiumi kunstiosakonna aegu ja siis oli tema funktsioon
eelkõige leida tudengitele väljundit ning propageerida graafika žanri. Sel ajal põhines
suur osa festivalist tudengitöödel.
Kui praeguseks on In Graafika oma formaati laiendanud ja muutunud
rahvusvaheliseks ettevõtmiseks, siis ei saa rahvusvahelisust vaadelda kindlasti ainsa
ja põhilise kriteeriumina. Pärnu puhul on alati olnud kunstilist kvaliteeti piiravaks
teguriks ekspositsioonipindade piiratus - linna galeriiruumid on salongilikult
väikesed ja paljud näitused on toimunud kütmata alternatiivpindadel getogaleriides
ja linnaruumis, kirikutes, pankades või teatris. Aastail 2007 – 2010 tegutsenud
Kunstihall andis viimaks võimaluse luua festivalile kese mastaapse peanäituse kujul ja
kohe oli näha ka kvaliteedi tõusu.

In Graafika näol on tegemist erineva tausta, rahvustest, generatsioonidest kunstnike
sünergilise kohtumispaigaga. Festival pole kunagi olnud vaid graafika traditsiooniline
väljapanek. Pigem on tegu kunstifestivaliga, mille peamiseks eesmärgiks on mängida
kujutava kunsti ja elu vahelisel väljal, uurida piirialasid, neid ületada ja ümber
kujundada. In Graafika on fenomen, mida üheselt hoomata ja lahti mõtestada on
piisavalt keerukas ja vahest ka ebatarvilik. Inglisekeelne termin printmaking sõnastab
selle nähtuse täpsemalt kui maakeelne "graafika" sest kaasaegsele kunstnikule jääb
vaid ühele kindlale tehnikale toetumine kitsaks ja ahistavaks, ning ta valib tehnilise
teostuse vastavalt sellele, mis teatud ideed kõige paremini väljendada suudab – ehk
mis võimaldab vormida ideest reaalsusesse võimalikult suurema ja selgema jälje. In
Graafika propageerib muuhulgas loovisikule kõige tähtsamat – loomevabadust, kus
kustutamatu jälg jäetakse inimese isiklikule, aju kõvakettale.

Performatiivne õhkkond

Autotrükid, installatsioonid-masinad, teemakohased aktsioonid, kuumaks aetud
templiraudade abil külastajate ihudesse söövitatud põletusmärgid on vaid vähesed
tundemärgid, mis festivali iseloomu kirjeldada võiksid. Graafika ei tähenda ainult
tavapäraseid kunstitehnikaid ja trükivärvi-paberi rutiinset suhet, vaid selle žanri
objektiks saab olla ka inimese ja kogemuse suhe. Tempel mällu tundub igati loogilise
lähenemisena peamiselt performance´ikunstile keskendunud rühmituse poolt.

Ka tänavuaastane festival järgis mitmekülgset lähenemist ja valitsesid performatiivsed
meeleolud. Avamistepäeva stardipunktis Pärnu Linnagalerii Raekoja ruumides
segunesid graafilised lehed seintel interaktiivsusele ja graafika ruumilisust rõhutavate
masin-installatsioonidega. Taje Tross´i "Experimentaalne Instrumentaarium" sisaldas
uusi ja ümbertöödelduid futuristlikke muusikainstrumente, mille saatus ei olnud
jääda vaid puutumatuteks objektideks. Ateljeest väljunud installatsioonid elasid oma
elu galeriis edasi luues uusi narratiive. Näitusekülastajatel oli võimalus asetada end
helikunstniku rolli ja komponeerida spontaanseid muusikapalasid. Seda šanssi ei
jätnud kasutamata Peeter Allik ja Albert Gulk, kes andsid akordionkiigel publikule
unustamatu eksperimentaalmusikaalse kontsert-show.

Erinevad lähenemised futurismile

Tänavune festival kandis nime "Futurism" tähistamaks vene futurismi sajandat
aastapäeva. Kui vaadelda kunsti kui konkreetse ajastu peegeldust, siis interpreteeriti
seda teemat loomulikult kaasaegsest vaatepunktist. Leidus näituseid, mis tekitasid
kujuteldava silla mineviku, oleviku ja tuleviku vahele.

Huvitavasse dialoogi varasema põlvkonnaga astusid Eesti Kunstiakadeemia
tudengid näitusega "Kuldaeg". Väljapaneku eesmärk oli uurida, kas varasema
ja uuema tükikunsti vahel leidub kokkupuutepunkte. Eesti Kunstiakadeemia
graafikaosakonna huvi projekti käivitajana oli muidugi ka pedagoogiline - tutvustada
tudengitele möödaniku eesti graafikat ja graafikuid. Vanemat generatsiooni
esindasid Jüri Arrak, Leonhard Lapin, Evi Tihemets, Vive Tolli, Vello Vinn,
Mare Vint ja Marje Üksine – kunstnikud, kes olid 70ndateks aastateks pälvinud
eesti kunstis kindla koha. See periood ei võetud vaatluse alla juhuslikult. Just neil
aastail oli graafika saavutanud enneolematu populaarsuse kogu maailmas, ning ka
Eesti graafikale sai osaks rahvusvaheline tuntus. Paljud sel alal tegutsevad eesti
kunstnikud võitsid rahvusvaheliste graafikabiennaalide, ning - triennaalide auhindu.
Nimetatud graafikute töid tõlgendasid EKA praegused tudengid luues offsetlitograafia
tehnikas omapoolse uusversiooni.

Pakuti ka kontseptuaalseid lahendusi ja sügavat analüüsi futurismi olemusest
ja võimalikkusest. Üks festivali välismaistest osavõtjatest, Berliinis resideeruv
prantslasest kunstnik SP38 esitas oma näitusega küsimuse, kas futurism on üldse
põhjendatud, ning edasine areng võimalik. Pappkastidele maalitud loosung " Maailma
kulminatsioonis puudub tulevik" on ilmselt mõjutatud eelmise sajandi suurte
mõtlejate Arthur Danto ja Francis Fukuyama progressiteooriatest, mille järgi ajalugu
on jõudnud oma lõpp-punkti. Seda ideed näis veel edasi arendavat näituse paiknemine
kaubanduskeskuse white-box tüüpi ruumis. Aegumatu näituseformaat on viidud
tarbimistemplisse ja kunst oleks justkui tarbekaup, mille staatusest on tal võimatu
kehtivas ühiskonnakorralduses vabaneda.

Samadel radadel liigub rühmitus C.n.O.P.T., kelle väljapanek koosnes
kolmeteistkümnest tekstist, kus kunstikaanonisse kuuluvad tähtteosed nagu Salvador
Dali "Sünge mäng" või Edvard Munchi "Karje" on kodeeritud visuaalsest pildist
ilukirjanduslikuks tekstiks. Kontseptsioonikeskne kunst, kus pilt vajab sõnumi
edastamiseks enda kõrvale selgitavat teksti näib olevat jõudnud surnud seisu, kust
väljapääs tundub võimatu. Seda eriti olukorras, kus pilt on kaotanud oma elujõulisuse,
ning kunstnikult oodatakse oskust oma visuaalseid kujundeid verbaalset põhjendada -
seda nii publikule kui ka igapäevaselt erinevatele institutsioonidele projekte esitades.

Raul Meel oma tekstimassiividega on sellise situatsiooni ehe näide. Teades, et
tekst on nagunii pildilise vormi troonilt tõuganud, ei üritagi ta kadukesele hinge
sisse puhuda vaid läheb kompromissile. Tema isiknäitus Endla teatri galeriis järgib
kunstniku juba sissetallatud radu ja tuttavat lähenemist kunstiloomele. Tähed
moodustavad visuaalseid kujundeid ja vastupidi – piltidest saab tekst. Tööde
paigutus ruumis loob omakorda kujundeid. Kommunikatsioon tema väljapanekus on
mitmetasandiline ja matemaatiliselt kaalutletud.

Leidus ka mitmeid näituseid, mis lähenesid futurismiteemadele üsna traditsioonilises
võtmes läbi kinnistunud kujundite, mida oleme harjunud tulevikuutoopiatega
siduma. Albert Gulki monumentaalne pliiatsijoonistus Pärnu Linnagaleriis kujutas
üleloomulikke elukaid, keda võib kohata näiteks ulmekirjanduses. Sven-Erik
Stambergi kollaažinäitus rõhus pigem visuaalsetele vormidele kui ideelisele tasandile.

Sari "Rajonismi võimalused" katsetab vene futuristide tehnikat rajonismi ehk lutšismi,
mille esindajad kujutasid oma töödes eeskätt valguse liikumist värviliste kiirtena.

Näituse "NEOFUTURISM" nime all eksponeeriti Ameerika põhjamandri graafikute
töid, mida Non Grata oma performance´i tuuride käigus on kogunud. Futurismiga
seob neid eelkõige kiirus ehk ameerikalik mentaliteet teha palju masinlikku tööd
võimalikult vähese ajaga. Cannonball Press on oma metsikult suurt produktsiooni
esitlenud In Graafika festivalil ka varem. Dirty Printmakers from America näib
kõige otsesemalt suhestuvat festivali peamise ideega kombata graafikamaastikku igal
võimalikul viisil. Nende missioon ühendriikides on edendada avalikku teadlikkust
trükikunsti alal ja viia see laiadesse massidesse hariduslikke üritusi korraldades,
tänavakunsti tehes või t-särkidele trükkides.

Erinevad lähenemised graafikale läbi paariteistkümne näituse loovad huvitava
koosluse futurismi tõlgedamise viisidest, aga moodustavad ka tervikliku pildi
sellest, mida tänapäeval graafika all on üleüldse võimalik mõista. InGraafika on
kindlasti seda tüüpi festival, kus tuleb avamisel kohal olla, et osa saada efemeersetest
kogemustest, mida visuaalkultuur üksi ei ole võimeline väljendama.

TAGASI