Interaktiivsed masin-installatsioonid, mis sisaldavad endas uusi ja ümbertöödelduid futuristlikke muusikainstrumente ning mis vajavad inimese füüsilist osalust toimimiseks. Näitusekülastajatel on võimalus asetada end helikunstniku rolli ja komponeerida spontaanseid muusikapalasid. Installatsioonid erinevad oma väljanägemiselt ja funktsioonilt tavapärastest muusikainstrumentidest ja loovad paralleelselt uusi visuaalseid kujundeid.

I RoomFive på 2:a våningen visas installationer och videoperformance av den estniska konstnären Taje Tross. Utställningen har fått en titel efter ett av hennes verk ABCEDARIUM som är en flygel förvandlad från sin ursprungliga klassiska tillstånd till en slags verbal robot. Liksom i hennes andra installationer krävs det mänsklig beröring för att aktivera dem. Det finns en ständig kroppslig närvaro i Tross konst som på ett eller annat sätt kommunicerar med betraktaren. Det kan vara hon själv som utför en performance. Hennes installationer innehåller gärna objekt som föreställer kroppsliga organ. Hennes konst är aktiv, den rör sig, pulserar och vibrerar som ett slags metafor för livet som kräver sin puls och tiden som aldrig står stilla.

Taje Tross har tidigare besökt Ystads konstmuseum med sin performancegrupp NON GRATA.

Rääkiv klaver ja hajuv tort

Näitusele on pealkirja andnud samanimeline interaktiivne objekt, mis laiub keset galeriihämarust. Ta näeb välja nagu tiibklaver ja paljuski ta seda ka on. Ainult et muusikahelide asemel kostavad klahvivajutusel häälikud.
Teadagi kõlavad häälikud üsna erinevalt olenevalt sellest, millises sõnakombinatsioonis nad esinevad või kes neid parasjagu hääldab. Seetõttu pole mingi ime, et tähtede kokkumängimisel pole tulemuseks kuigivõrd arusaadavad sõnad.
Kuid, olgem ausad, ka naturaalse inimkõne puhul juhtub sageli, et rääkija ja kuulaja asjast täiesti erinevalt aru saavad. Seega on tegu üsna realistliku kunstiteosega.

Kunst kuubis

Kui Abcedariumi-nimelisel klaveril võivad kõik vaatajad mängida, siis Trossi ülejäänud tööd on rohkem passiivseks vaatamiseks. «Valge kuup» on videoinstallatsioon, mida saab jälgida olenevalt vaataja kasvust rohkem või vähem kummardudes läbi uksesilma. Avaneb vaatepilt väiksemast valgest kuubist, mis inimjalgel suurema valge kuubi sees ringi kakerdab, põrgates pidevalt vastu seinu.
Valge kuup on mõiste, mis tähistab galerii kui sellise füüsilist ja mentaalset ruumi. Enamasti on ju galeriid valgeks värvitud ja võimalikult neutraalseks disainitud ruumid, et kunst segamatult mõjule pääseks.
Algul oli kunstil religioosne funktsioon ja ta paiknes ka inimeste silme all vastavates ruumides. Hiljem omandas kunst lisaks ilmalikke funktsioone, nagu kaunistamine või kellelegi/millelegi aupaiste lisamine, kuid siiski jäi ta avalikesse kohtadesse.
Modernistid asusid õilsasse võitlusse eesmärgiga saavutada «puhas kunst» või «kunst kunsti pärast», ja see võitlus lõppes võidukalt. Üheks kaasnähteks oli kunsti lahkumine inimeste loomulikust elukeskkonnast ja sulgumine valgesse kuupi.
Kuigi modernism on ammuilma iganenuks kuulutatud, asub valdav osa kaasaegsest kunstist siiski isoleeritud galeriipindadel ja seetõttu pole kunstnikel sageli otsest motivatsiooni ega inspiratsiooni oma loomingut publikuga kõnelema panna. Nii tammubki ka kaasaegne kunstnik endiselt pimedusega lööduna valges kuubis ega leia väljapääsu, ja publiku jaoks on sissepääs samuti raskendatud.

Lusikas ja tort

Üks võimalus seda võõrandumist pidurdada on performance’ikunst, kus kunstnik on ise osa teosest, nagu ka publik. Trossi loomingu mahukaim osa on kindlasti seotud performance’iga, seda peamiselt Nongrata grupi koosseisus.
Kolmas töö näitusel põhinebki performance’ite videoülesvõtetel. Erinevalt Nongrata lärmakatest ja omal veidral moel jutustavatest performance’itest on Tross oma eraloomingus keskendunud pigem abstraktsetele protsessidele, mille algus ja lõpp hajuvad ja kus puudub efektne aktsioon.
Igat eluaastat tähistab pika patsi otsa pähe kinnitatud lusikas, mida peategelane vaheldumisi niisama kiigutab või nendega torti tabada üritab. Imekaunis sünnipäevatort muutub tasapisi vormituks ja hajub lõpuks sootuks.
See on aja kulgemise, vaimu ja mateeria võitluse ning nii isiklike kui ühiskondlike toitumisküsimuste – ühesõnaga, elu – stiliseeritud muster, taust kõigele sellele, mida võiks nimetada sündmusteks.

02.12.2008 Postimees

Siram

“Näituse avamisel küsis üks külastaja, kus näitus on, sest oli harjumuspäraselt eeldanud, et “kunst” on pilt ja ripub seinal,” räägib noor Pärnus tegutsev kunstnik Taje Tross, kes avas äsja Pärnu kunstnike maja galeriis isikunäituse.
Väljapanek kannab nime “Abcedarium”. Taje Tross pakub näha viimase aja loomingut: installatsioone ja video performance’eid.

Tross esitab audiovisuaalset tegevuskunsti, olles ise ühtlasi videoetenduse peategelane. Näha võib episoodi valges kuubis, mis väljendab loojanatuuri eneseotsinguid kunstimaailmas ja ühiskonnas ning sünnipäevatordi söömist.
Trossi loodud kineetiline installatsioon vajab käivitamiseks inimese puudet. Täpsemalt on tegu kõneleva klaveriga.

Kirjeldage oma loomingulist teekonda.

Olen lõpetanud Eesti kunstiakadeemia Pärnu kolledži Academia Grata, millele eelnesid õpingud Pärnu Sütevaka kunstiosakonnas ja alternatiivses kunstikõrgkoolis Academia Non Grata.
Jätkasin õpinguid Helsingi kunstiakadeemia uue meedia osakonnas ja 2004. aastal olin aasta vahetusüliõpilane Berliini kunstiülikoolis UDK. Praegu olen omandamas magistrikraadi Helsingi kunstiakadeemias.

Kunstnikuna on teil olnud õnne palju reisida. Kas see avaldub teie loomingus, maailmanägemises?

Kindlasti avardavad ja arendavad reisimine ning keskkonnavahetus kõige efektiivsemalt maailmavaadet, isikuomadusi ja arusaamu ja vahetult kogetust saab impulsi loominguliseks tegevuseks. 99 protsenti minu välisreisidest on olnud kunstifestivalidest osavõtt, isiku- või grupinäitusel osalemine.
Performance’i puhul on kunstniku enda osalus välistamatu. Performance’ikunstnikuna moodustangi tähtsama osa eksponeeritavast kunstimaterjalist, mis on suuteline end ise kohale transportima. Et mu performance’id on enamasti kohaspetsiifilised, leian vajaminevad vahendid samuti kohapealt.
Pärnu üldist kunstielu arvestades kasutan sellel näitusel traditsionaalseid meediume.

Millised kunstifenomenid köidavad teid kõige enam? Miks?

Hea kunst on see, mis tegeleb üldiste teemadega, kuid on samal ajal personaalne, mõjutades indiviidi otse, sõltumata taustsüsteemist, kultuuri eripärast või isikuomadustest.
Tegevuskunst kui eksperimentaalse kunsti vorm on minu jaoks loominguliselt kõige avatum kunstifenomen. Otsekohesuse ja improvisatsioonilisuse tõttu on see mu eelistatuim kunstilise eneseväljenduse viis.

Mis annab teile inspiratsiooni? Kuidas sünnivad ideed? Millised on teie järgmised kunstiprojektid ja festivalid?

Inspiratsiooni saan arvatavasti samast allikast, kust kõik teisedki inimesed: mõjutused ühiskonnast, eksistentsiaalsed küsimused, asjade ja enese määratlemine süsteemides või nendest väljaspool.
Pooltooreid ideid on mul palju ripakil, nad ootavad mõtteis oma aega ja lõplikku vormistamist. Ideest sõltubki, millisesse tehnilisse vormi see kõige paremini sobitub. Materjal peab olema idee käsutuses.
Kevadel, aprillis on tulemas järgmine isikunäitus “Et Cetera” Rootsis Ystadi kunstimuuseumis ja performance’ituur Euroopas: märtsis performance’id Londonis Rich-Mixi kunstikeskuses, mais Centrifuga festival Berliinis ja “Kaskadenkondensator performance” festival Baselis.

19.11.2008 Pärnu Postimees
Silja Joon, toimetaja

Taje Tross (s. 1978) on üks neist kunstnikest, kelle kuulsus on võõrail mail suurem kui omal. See asjaolu võib olla tingitud koostegutsemisest Non Grataga, milline eelistab enamasti jääda anonüümseks. Nii ka Taje ise - paljudel tema aktsioonidest pole olnud tunnistajaid ega publikut. Vajadusest kuidagi siiski toimepandu olemasolus teisi veenda (ja ehk isegi veenduda)ilmselt ongi antud näitus inspireeritud: näha saab videot, kaadreid ja järelejäänud materjale tema performance'itest erinevais maailma paigus. Taje Trossi looming räägib tavaliselt inimesest, kes püüab end ümbritsevas maailmas kuidagi määratleda. Selleks uurib ta asju, mis teda ümbritsevad ning oma keha, milles ta ise sisaldub, samuti eksperimenteerib ta asjade ning keha kokkupuutel tekkivate protsessidega.
Taje Tross on õppinud Pärnu Sütevaka gümnaasiumi kunstiosakonnas, Academia Non Gratas, praegu õpib teist aastat Helsinki Kuvataideakatemias aja- ja ruumikunstide osakonnas. Tal on olnud neli isiknäitust Eestis, neist kaks mitte galeriides, vaid jõgedel. Eestis, Lätis, Soomes, Leedus, Hispaanias, Prantsusmaal,Saksamaal ja Islandil on ta osalenud tegevuskunstifestivalidel ning rühmanäitustel.

Mari Sobolev

Konserveeritud performance

Taje Trossi näitus " Stilllife" Haapsalu Linnagaleriis annab põgusa ülevaate tema osalusel toimunud performancedest. Esitades seda kunstiliiki fotoseeriana tekitab kunstnik peegelduste jada, kus seotud mitu erinevat, teineteist tegelikult välistavat kunstivormi. Performance, mis eeldab hetke ajel tegutsemist ja peaks sattuma teravasse konflikti selle dokumenteerimisega on siin pakitud galeriis esitatavasse vormi. Mustvalgetest fotokoopiatest loodud installatsioon on esteetiline (plussmärgiga) ja vaadatav, rikkumata kuidagi tavapärast ettekujutlust "galeriikunstist". Kas see on halb, või kui tsiteerida Taje kaaslinlast, kas nii on ilus? Minu meelest on küll.

Meediatevaheline transformatsioon on alati huvipakkuv ja kui "idee" läbib vaatajani jõudes mitmed takistused, konserveerudes lõpuks millekski just selles keskkonnas vaadeldavaks, võib see õõvastust tekitada ehk ainult "rokkivatele" friikidele, kelle jaoks kompromissikeeld tuleks lisada üheteistkümnendaks käsuks. Kunstisündmuse transformeerumine toimub nagunii kohe, kui ta jõuab vaatajani. Nähtuse toime sõltub juba viimase intellektuaalsest valmisolekust otsida kontakti talle pakutavaga. Näituse nimetus, vaikelu, töötab vihjena. Esteetilisele vormile, mille loob läbimõeldud kujundus, vastandub juba mitte nii kaunis sisu. Kuna ei ole võimalik jälgida kogu etendust, siis peab oma töö tegema juhuslike kaadrite rida, mis edastab jutustuse kummalisest tegevusest. Üksikud fotopaljundused ei ole näiliselt valitud kompositsiooniga. Need vahelduvad ja tekitavad segadust. Aegajalt tekib illusioon liikumisest, samas leiame staatilise ja kauni pinnajaotuse. Ma ei pea end asjatundjaks performance alal, aga siiski edastab installatsioon tervikuna mingeid võnkeid, mis ehk on sarnased sellega, mida võiks tunda "elus" sündmust jälgides. Kui need on vaatajatele suunatud. Paljud sedalaadi üritused on määratud väid asjaosalistele endile.
Kas tasuks näitust külastada? Kindlasti. Vaid neli aastat kunstiõpingutega tegelenud Taje on võimeline esinema personaalnäitusega ilma, et peaks suhtuma tema tegevusse mingite reservatsioonidega. See on tulemus, milleni ei jõua enamik EKA lõpetajaid. Selle tunnistamine ei ole just rõõmu pakkuv, kuna olen olnud seal õppejõuks juba päris mitu aastat. Ma küll ei tea, mis on mäda Taani riigis, aga EKA ei ole mingil põhjusel enam eriti soodus pinnas kujutava kunsti õppijatele. Jõudsalt toimub liikumine rakenduskunsti valdkondades, kuid kujutava kunsti prioriteet väheneb kiiresti. Julgen seda väita, kuna olen jälginud üliõpilaste taset ja mis peamine, esinemisjulgust ja soovi. Kindlasti ei anna Academia Non Grata sada protsenti valmis kunstnike, aga soov tegelda kunstiga, julgeda tegelda sellega on siin olemas. See on aga üks eeldusi, et edasi jõuda. Andekus on ainult üks vajaminevatest tingimustest. Andekas aga passiivne üliõpilane peab vahetama kooli, kuna ta raiskab vaid enda ja teiste aega. Kunstnikuks pürgija ei saa endale lubada luksust mõelda oma tegevuse materiaalsele ja staatuslikule põhjendatusele. Ta kas tahab või ei taha. Natuke ei ole võimalik ega lubatud.
Jälle see vana jutt. Taje näitusel ei ole sellega mingisugust pistmist. Seda enam, et praegu õpib ta Soomes, Kuvataite Akademias. Milline on selle tegevuse vili, seda näete, kui külastate Haapsalu Linnagaleriis tema näitust. Ei pea vaatama ja vaimustust tundma vaid endale pressis nime teinud kunstnike loomingut. Kindlasti tunneb vaataja end hästi, kui ta suudab meeles pidada näiteks Toomiku või Ole vmm tuttava nime. Kunsti puhul ei ole persoonil tegeliku tähtsust. Autori looming kas eksisteerib ja toimib vaataja jaoks või ei. Praegune situatsioon Eestis, ilmselt ka mujal, näitab ilmekalt kunstipubliku nõutust ja eneseusalduse puudumist. Ostetakse Viiraltit, Kölerit jt. Kiidetakse tuntud nimede töid, olgu need kasvõi ilmselge praht suurkuju ateljee nurgast. Igal juhul peab olema vinge nimi ja parem oleks, kui kunstnik oleks surnud ja nimetatud mingis prestiizhes raamatus või kataloogis. Siin ei ole ilmselgelt tegemist kunstihuviga, vaid fetisheerimisega. Purgitäis Picasso peeru läheks kindlasti paremini kaubaks, kui tundmatu kunstniku väga hea töö. Aga see on vist alati nii olnud. Ajalugu on kindlaim garantii kvaliteedile. Sõltumata sellest, kes on kirjutanud või mis vaatenurga alt selle loo ajast.
Minge vaadake elusate loojate töid. Te saate enda kohta teada palju uut.

Agur Kruusing

Academia Non Grata esimesed diplomandid

ANG õppekavad sisaldavad tavapäraste punktide nagu mitmesuguste tehniliste oskuste ja traditsiooniliste üldteadmiste omandamine kõrval ka muud: leida enesele isikupärane ja veenev väljund, määratleda oma osa ümbritsevates protsessides, kontsentreerumine olulisele, tutvustada kaasaja maailmavaateid, kunst kui elustiil, kunstniku eetika. See kõik tähendab, et ANG haridus ei ole üksnes rakenduslik, selle kooli läbimine eeldab isiksuse igakülgset arengut, ümbritseva mõtestamist ja sellesse kriitilist suhtumist, võimet oma ideed algusest lõpuni teoks teha.
Kompleksne õppemetoodika toimib ANGs ka iga teise ürituse, projekti puhul, erinedes seega traditsioonilisest õppemetoodikast, kus õpilane püüab õpetatavale keskenduda ainult tunnis, pärast selle lõppu aga unustab kõik või keskendub sootuks millelegi muule. ANG sünteesiv metoodika on kahtlemata efektiivsem. Peab muidugi möönma, et kui kunstiõppele on see lihtsamini aplikeeritav, siis samalaadse õppesüsteemi rakendamine vähem kujundlikkust võimaldavate ja vaimsust eeldavate erialade puhul oleks raskem.
Kooliga seotud tegevused on tõlgendatavad nii, nagu tõlgendatakse kunstiteost, st. eelistatakse kujundlikke tegevusi formaalsetele. Ka diplomeid ei antud kätte mitte pidulikul aktusel, formaalselt, vaid mererannas riietumiskabiinis, kujundlikult, kuna seesugune protseduur toetas tähenduslikult ANG üldist suunitlust. Diplomite kätteandmisel on oluline asja sisu, antud juhtumil nö. initsiatsiooniriituse lõpulejõudmine, mis on intiimne protseduur ja viidi seetõttu läbi kabiinis kui intiimses keskkonnas...

Taje Trossi töö sisaldas kolme komponenti, mis olid omavahel nõrgemalt seotud, kuid avasid see-eest diplomandi võimed mitmeplaanilisemalt. Kõige materiaalsem objekt sellest oli monokroomne nelikmaal, millest oli moodustatud valgusobjekt. See oli keskne telg ja ühtlasi ainus valgusallikas “Naiste näitusel”, mida Taje Tross kureeris koos Margit Joonasega ja mis toimus Pärnu uue kunsti muuseumi suures saalis. Antud projekt oli katse koondada kokku jõulisem osa ANG naiste loomingust, mis ühisnäitustel võib muidu varju jääda või näidatava rohkuses ära kaduda. Näitusel valitsev pime-tume, monumentaalne ja jõuline üldpilt haakus üsna hästi selliste naisele omistatud mütoloogiliste omadustega nagu salapära, ürgne jõud jne. Lisaks diplomandi objektile näidati kahest projektorist seinale ja lakke ANG naiste performancei-loomingu paremikku, samuti toimus 48 tunni vältel, mis näitus lahti oli, performance, kus kolm naist, Taje Tross nende seas, viibisid vaikides vabalt valitud tegevuses ning poosis väikses vitriinis. Sellised publikule muljet avaldavad ja asjaosalistele kordumatu kogemuse pakkuvad aktsioonid pole enamikule professionaalsetest kunstnikest jõukohased, kuuluvad aga lahutamatu osana ANG igapäevase õppetöö ja ettevõtmiste hulka.

Mari Sobolev